Perearst: vaevuste puudumisel pole mõistlik kõiki uuringuid teha

Perearst Marje Oona istub kabinetis laua taga, laual on arvuti

Peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona. Foto: Scanpix

„Arsti juurde tulevate inimestega vesteldes jääb küllaltki sageli kõlama, et soovitakse ära teha kõikvõimalikud analüüsid, et tervist kontrollida,“ räägib perearst Marje Oona oma kogemusest. Tohter jagab selgitusi, mis olukorras on üldse mõistlik erinevaid uuringuid teha.

Tervisekassa andmetel tegid perearstid möödunud aastal patsientidele kõige rohkem kreatiniini (neerude talituse näitaja) ja kolesterooli analüüse ning mõõtsid vere hemoglobiini- ja suhkrusisaldust.

„Need analüüsid on väga vajalikud, et jälgida selliste sageli esinevate krooniliste haiguste kulgu, nagu kõrgvererõhktõbi ja 2. tüüpi diabeet. Kreatiniini analüüsi abil jälgitakse, kuivõrd on need haigused mõjutanud neerude tööd, kolesterooli kõrgenenud tase tähendab, et kõrgvererõhktõbe või diabeeti põdevatel inimestel on suurenenud infarkti, insuldi ja neerukahjustuse risk,“ selgitas dr Oona.

Arst paneb südamele, et alates 40. eluaastast tuleks külastada oma perearstikeskust vähemalt kord viie aasta jooksul nii vererõhu mõõtmiseks kui ka südame-veresoonkonnahaiguste riski hindamiseks.

Ka diabeedi sõeluuringut (vere glükoosisisalduse määramist) tuleks vastavalt ravijuhendile kaaluda enne 45. eluaastat, kui inimene on ülekaalus või rasvunud ning esineb veel muid riskitegureid, näiteks kõrgvererõhktõbi või põeb keegi suguvõsas 2. tüüpi diabeeti. Ka rasedusaegne diabeet on ohutegur, sest hilisemas elus võib tekkida 2. tüüpi diabeet. Muudel juhtudel soovitatakse diabeedi sõeluuringut alustada 45. eluaastast ja määrata vere glükoosisisaldust kord kolme aasta jooksul.

Üks analüüs, mida sageli soovitakse, on D-vitamiini taseme mõõtmine. Täiskasvanu tervise jälgimise ja haiguste ennetamise juhendi soovitusest lähtuvalt seda analüüsi pigem ei peaks määrama.

„Vitamiinivaeguse tagajärjel võib eakatel tekkida luude pehmenemine või olla soodustatud luuhõrenemise teke, imikutel ja väikelastel võib vitamiin D puudusest tekkida rahhiit. D-vitamiin ei ole imeravim ja suuremahulised uuringud ei ole kinnitanud, et D-vitamiini võtmine aitaks ära hoida südamehaigusi või autoimmuunhaigusi, kuid luutervise hoidmise eesmärgil on soovitatud, et alla kaheaastased lapsed tarvitaksid iga päev 400 ühikut (IU) ja üle 60-aastased 800 ühikut (IU) D-vitamiini. Tubase eluviisiga lastele ja kuni 60-aastastele täiskasvanutele, samuti taimetoitlastele piisab 400 ühikust (IU) D-vitamiinist päevas. Sellise koguse D-vitamiini võtmiseks ei ole vaja vereanalüüsi teha. Kui seda siiski tehakse, siis D-vitamiini defitsiit on juhul, kui tase jääb alla 30 nanomooli liitri kohta (nmol/l), kui tase on vähemalt 50 nmol/l, on see juba väga hea,“ jagab dr Oona selgitusi.

Ükski uuring ei ole täiesti täpne

„Kui inimesel ei ole haigusele viitavaid vaevusi, sümptomeid või riskitegureid, siis ei ole analüüsi ja uuringu tegemisest kasu, vaid võib olla isegi kahju,“ nendib dr Oona.

Lihtsalt niisama ei ole arsti sõnul mõistlik erinevaid analüüse ja uuringuid teha. Põhjendusena märgib arst, et mitte ükski analüüs ega uuring ei ole sajaprotsendiliselt täpne. „Alati on teatud osa inimesi, kes küll on haiged, aga analüüs või uuring seda veel ei näita. Samuti on teatud hulk inimesi, kellel haigust või terviseprobleemi ei ole, aga analüüsi tulemus on võrdlusvahemikust kõrvale kaldunud ehk rahvakeeli ei ole näitaja normis,“ selgitab perearst.

Nimelt on arsti sõnul vereanalüüside hindamisel kasutusel võrdlusvahemikud ehk referentsväärtused, mis tähendavad seda, et 95% tervetel inimestel jääb analüüsitulemus võrdlusvahemiku sisse, kuid 2,5% tervetel inimestel sellest allapoole ja 2,5%-l omakorda ülespoole. Seega ainuüksi asjaolu, et analüüsitulemus ei ole referentsväärtuse piires, ei tähenda alati seda, et inimesel on midagi viga.

„Analüüside ja uuringute tegemisel on palju asjaolusid, mis tulemusi mõjutavad – see, kui täpne on uurimismeetod, aga ka see, kuidas on analüüsitavat materjali kogutud ning kuivõrd täpselt ja tundlikult on kalibreeritud jne,“ tõdeb dr Oona.

Arst toob näite maksahaiguse diagnoosimise analüüsi kohta, mille tundlikkus on 99% ehk 1% tulemustest osutuvad valenegatiivseks. „Kui me teeme selle analüüsi sajale inimesele, kelle hulgas on vaid üks haige, siis 99% tundlikkusega testi kasutades leiame selle inimese küll üles, kuid ka ülejäänud 99 inimesest ühel osutub testitulemus positiivseks. Seega saime kokku kaks positiivset testitulemust, millest üks on õige ja teine valepositiivne. Kuid valepositiivne testitulemus on tagajärgedega – inimene võib saada ravi ja lisauuringuid, mida ta pole üldse vajanudki, rääkimata ärevusest ja muretsemisest, mida valepositiivne testitulemus kaasa tõi.“

Oluline on jälgida sümptomeid ja terviseriske

Selleks, et uuringutest ja analüüsidest oleks inimesele rohkem kasu kui kahju, tulebki arsti sõnul neid teha kindlale sihtrühmale, lähtudes vaevustest ja/või terviseriskidest. „Kui eelmises näites toodud analüüsi teha inimesele, kellel on arsti hinnangul ka muud maksahaigusele viitavad vaevused ja/või riskitegurid, siis võime positiivse testitulemuse korral olla juba tõesti väga kindlad, et inimesel see haigus ka päriselt on,“ lisab arst.

Dr Oona tõdeb, et haiguste diagnoosimisel on kõige olulisem haiguse anamnees ehk haiguse ja sümptomite kujunemise lugu: „Anamneesi panus korrektsesse diagnoosi on erinevate uuringute andmetel 80%, alles seejärel aitavad diagnoosida läbivaatuse ning analüüside ja uuringute tulemused.“

Eestis on koostatud ravijuhend, milles antakse suunised 40–65-aastaste täiskasvanute tervise jälgimiseks, haiguste ennetuseks ja nende haiguste varaseks avastamiseks, millesse haigestumine on Eestis suur ja mille varane avastamine võib hoida ära haiguste progresseerumise (nt südame-veresoonkonnahaigused, 2. tüüpi diabeet, osteoporoos jt). Siiski ei asenda ravijuhend tervishoiutöötaja individuaalset vastutust teha õigeid (ravi)otsuseid konkreetsest patsiendist lähtudes. Patsiendi raviarst hindab, kas patsiendil on risk ühe või teise sagedamini esineva haiguse tekkeks ja selle alusel saab arst teha otsuse, kas ja milliseid uuringuid või analüüse või kui sageli peaks tegema. Seega – kui te kahtlustate endal mõne haiguse esinemist, siis tasub alati arstiga nõu pidada, kas kahtluseks on tegelikult alust ning kas analüüside ja uuringute tegemine on antud juhul vajalik või siiski mitte.