Kontrastsus:

TUGEV TAVALINE
Vali keel

Ravikindlustuse blogi

AIM: Käes on viimane aeg ravimite hinnakujundus ümber mõtestada

kallid ravimid

Rahvusvahelise ravikindlustusseltse ühendava organisatsiooni (AIM) eestvedamisel toimus aasta lõpus Euroopa Parlamendis ravimite teemaline arutelu. Kohtumisel tutvustas AIM Euroopa õiglaste maksimaalsete ravimite hindade arvutamise mudelit.  See on AIM-i poolt pakutud lahendusettepanek üha kasvavatele ravimite hindadele, mis  vähendavad riikide võimalusi tagada oma inimestele parimat ravi.

Ravimite pidurdamatust hinnatõusust ning kättesaadavuse probleemidest on juba mõnda aega räägitud. See ei ole enam madalama elatustasemega väikeriikide probleem, vaid kõnetab üha enam ka rikast Lääne-Euroopat.

Haigekassa ravimite ja meditsiiniseadmete osakonna ekspert Kärt Veliste osaleb AIMi ravimite ja meditsiiniseadmete töögrupi töös juba aastaid ning tema sõnul ongi AIM ravimi kõrgete hindade tõttu just selle teema viimasel ajal tugevalt fookusesse võtnud.  „Eesmärk on koostöös ravimivaldkonna ekspertidega välja töötada mudel, mille kohaselt tekiks ravimitele õiglane hind vastavalt nende väljatöötamiskulule ning tegelikule kasule.  AIM on ka juba esialgse mudeli koostanud,“ rääkis Veliste.

Üritusel, mida võõrustas Euroopa Parlamendi Saksamaa saadik Ismail Ertug, esinesid lisaks AIM-ile veel kaks professorit - professor Carin A. Uyl-De Groot, kes töötab Rotterdami Erasmuse Ülikoolis ning professor Brian Godman, kes on tegev mitmete ülikoolide (sh. Karolinska Instituudi ja Liverpooli ülikooli) ja rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Samuti tegi ettekande Anna Prokupkova Euroopa Vähiliidust (Association of European Cancer Leagues). Huvi ürituse vastu oli suur – kohal olid erinevad ravimivaldkonnaga kokku puutuvate organisatsioonide esindajad, samuti Euroopa institutsioonide töötajad.

Veliste tõi välja, et lisaks ekspertidele on mures ka patsiendiühendused, sest kõrged hinnad puudutavad otseselt ka neid: kõrgete hindade korral saavad ravikindlustused kitsaste eelarvevõimaluste tõttu rahastada ravi ainult raskesse seisu jõudnud patsientidele või ei rahasta üldse. Seega pole ravi ühtmoodi kättesaadav kõigile.

Ravimfirmade kulusid ja kasumeid on analüüsitud ja tulemus näitab ilmekalt, et ravimite väljatöötamise kulud on oluliselt väiksemad kui turunduskulud või kasumina välja võetud rahasummad. Näiteks ajakirjas Journal of Health Economics 2016. aastal avaldatud uurimuses leiti, et 2014. aastal investeerisid kümme suurimat ravimfirmat teadus- ja arendustegevusse 66 miljardit USA dollarit, kulutades samal ajal turundustegevusele 98 miljardit USA dollarit ja teenides 90 miljardit USA dollarit kasumit.

See näitab, et ravimitööstus küsib hinda peaasjalikult ühe argumendi tõttu – nad lihtsalt saavad seda teha. Ravimitööstust on vaja, sest muul juhul poleks ka uusi ravimeid, kuid küsimus on summades, mida kasumina taotletakse. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus tööstuse ootused kasumile ei ole enam mõistlikus tasakaalus riikide võimekusega nende eest tasuda. Tekkinud olukord ei ole tervishoiusüsteemidele enam jätkusuutlik ning tungiv vajadus on ravimite hinnakujundus ümber mõtestada.

„Eestist võime tuua näite, kus veel mõne aasta eest tuli turule ülikallis ravim, mille maksumus ühe patsiendi kohta oli 400 000 eurot. Sel suvel aga jõudsime juba ravimini, mille eest küsis ravimitootja juba kaks miljonit eurot,“ lisas Veliste.

AIM tutvustas kohtumisel võimaliku lahendusena Euroopa õiglase maksimaalsehinna kontseptsiooni. See mudel tugineb objektiivsetele ja kontrollitavatele elementidele, sh. arvestab mõistlike ravimi arenduse- ja tootmiskuludega, tagab põhjendatud kasumi ning samas premeerib innovatsiooni. Selline lähenemine tagaks ühelt poolt uute ravimite väljatöötamise jätkusuutlikkuse ning teisalt motiveeriks ravimitootjaid panustama ravimitesse, mis ka oluliselt inimeste tervist (elukvaliteeti, eluiga) parandaksid ning kolmandaks võimaldaks riikidel õiglase hinnaga patsientidele kättesaadavaks teha.  

AIM poolt pakutud ravimi hinna kujunemise valemis on kolm peamist osa: arendus- ning tootmis- ja turustamiskulud, baaskasum ning innovatsiooniboonus. Olulist lisaraha saab boonuse näol ravim, mis ravib näiteks inimese terveks, pikendab oluliselt eluiga, tõstab elatud aastate kvaliteeti või on suunatud haiguse, kus seni on alternatiivid puudunud, raviks. Teisalt arvestab valem ka patsientide arvu. Seega ka harvaesinevate haiguste korral, kus maailmas näiteks vaid mõnisada patsienti, on ravimitootja jaoks kaetud põhjendatud ravimi väljatöötamise ja tootmise kulud. Seejuures tegelike arenduse- ja tootmiskulude kasutamine mudelis on soositud, kuid kui ettevõtted neid avaldada ei soovi, rakendatakse valemis vaikeväärtuseid.

Kõik uued, äsja turule tulnud ravimid ei ole elupäästvad või elukvaliteeti oluliselt parandavad.

 

Siinkohal tuleks Veliste sõnul lahti rääkida üks müüt – nimelt ei ole kõik uued, äsja turule tulnud ravimid läbimurdelised, elupäästvad või elukvaliteeti oluliselt parandavad. Väga paljude uute ravimite kasu on tagasihoidlik või veel selgelt tõendamata, kuid sageli on nendegi hinnad väga kõrged. Kuna tootjad soovivad ravimiga turule tulla esimesel võimalusel, on sageli veel vähe andmeid nende kasu kohta. Näiteks juhiti AIMi korraldatud kohtumisel ekspertide poolt tähelepanu, et 2017. aastal turule tulnud 92 uuest ravimist oli üks patsientidele olulise kasuga, kaks mõõduka kasuga ja lõviosa ravimeid tagasihoidliku kasuga ehk nende eesmärk on pikendada elupäevi, leevendada sümptomeid.

Teisalt on turule tulnud ravimeid, mis annavad väga häid ravitulemusi, kuid nende kõrge hinna tõttu suudavad riigid neid soetada ainult raskemalt haigetele patsientidele. Näiteks C-hepatiidi ravim oli turule tulles hinnaga 40 000-50 000 eurot ühe inimese ravikuuri eest. Tänaseks on see hind viimaste aastatega langenud mitmeid kordi, kuid ka see on arvestades patsientide suurt hulka endiselt väga kallis. „Kui raha on vähe, ravimi vajajaid palju ja hinnad kõrged, peame ühiskonnana paratamatult leppima sellega, et ravi saavad ainult raskemalt haiged,“ avaldas Veliste. Ta lisas, et seetõttu tulekski Euroopa tasandil kokku leppida, et ravimid on avalik hüve ja nende hind peaks sõltuma tegelikest kuludest ning kasust inimese tervisele ehk kokkuvõttes soovitakse tuua ravimihinnad kosmosest tagasi.

Ravimitööstusel on sellega seoses mitu hirmu. Esiteks kardetakse, et kui kohe ei saa ravimi eest suurt raha kätte, siis äkki ravim ei osutugi kasumlikuks. „Samas, kui ravim aitab inimesel terveks saada ja jääda, siis riigid seda ravimit ka ostavad,“ selgitas Veliste. Teiseks arvatakse, et raha tuleb teenida enne, kui patendiaeg ehk ainuõigus toota seda ravimit, mis on umbes kümme aastat läbi saab ja turule tulevad sama toimeainega soodsamad ravimid ehk geneerikud, ning originaali enam ei osteta. Selle vastu on aga praktikast palju näiteid, kus geneerikute turule sisenemisega ostetakse ka originaalravimit edasi, kuid reeglina langeb siis ka originaalravimi hind mõistlikumale tasemele, sest konkurents on olemas.

Kuigi ravimifirmad väidavad, et ravimi väljatöötamine on kallis ja riskantne, on paljud riigid arvestatava osa ravimite arendusest läbi ülikoolide või riiklike teadusasutuste rahastuse juba kinni maksnud. Riigid panustavad ülikoolides toimuvasse teadustöösse, mille tulemusel avastatud või välja töötatud tulemus ostetakse ravimifirmade poolt ära ning suunatakse pärast vajalike kliiniliste uuringute läbimist tootmisesse. „Siin tahaksin tähelepanu juhtida, et ravimifirmad ei avalda täna oma arenduskulusid, mistõttu tegelikult puudub ravimitööstuses läbipaistvus.“

 AIM, mille liige on haigekassa, kutsub kõiki tervishoiu osapooli suuremale koostööle, et õiglastest hindadest saaks reaalsus ning seejuures on oluline roll Euroopa Liidu institutsioonidel (Euroopa Komisjon, Parlament, Nõukogu) vajalike sammude astumisel selles suunas. Ainult sel viisil suudame tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse ja uute ravimite kättesaadavuse kõigile neid vajavatele patsientidele.