Kontrastsus:

TUGEV TAVALINE
Vali keel

Ravikindlustuse blogi

8 müüti elundidoonorlusest

Elundidoonorluse kampaania visuaal

Elundite surmajärgsest loovutamisest räägitakse Eestis vähe, mistõttu tekitab see teema inimestes erinevaid küsimusi ja eelarvamusi. Vähene teadlikkus mängib rolli ka tahteavalduste täitmisel, sest allkirjastatud sooviavalduse on täitnud vaid 1% eestlastest. Juba sõna „tahteavaldus“ tekitab inimestes segadus, arvatakse, et sellega saab väljendada vaid oma nõusolekut. Tartu Ülikooli Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall lükkab ümber kõige levinumad elundidoonorlusega seotud müüdid.

1. müüt: Elundidoonoriks olemine tähendab, et iga kell võidakse nõuda minu elundeid.

Tegelikkus: Eestis on elundidoonoriteks peamiselt inimesed, kellel on diagnoositud ajusurm. Ajusurma korral ei ole inimese peaajus verevarustust ning ajutegevus on täielikult ja tagasipöördumatult lõppenud. Eestis saab eluajal elunditest loovutada enamasti neeru. Elusdoonorilt neeru eemaldamine on lubatud vaid siirdamiseks inimesele, kellega doonoril on geneetiline või emotsionaalne side.

2. müüt: Kui arstid saavad teada, et olen täitnud tahteavalduse, siis nad loobuvad minu ravimisest.

Tegelikkus: Arsti ülimaks kohustuseks on tema patsiendi elu ja tervis ning mitte ühtegi inimest ei jäeta ravita. Ajusurm tuvastatakse alati rangelt protokolli täites ja ajursurma diagnoosi kinnitab vähemalt kaheliikmeline arstide komisjon. Komisjoni ei tohi kuuluda arst, kes on seotud elundite ja/või kudede eemaldamisega või kellel on kohustusi võimalike elundi saajate eest hoolitsemisel. Nii on tagatud surma diagnoosiva komisjoni erapooletus.

Pärast ajusurma tuvastamist on arstidel kohustus kontrollida digiloost, kas inimene oli oma eluajal teinud tahteavalduse elundite surmajärgseks loovutamiseks või sellest keeldunud. Kui allkirjastatud tahteavaldus on olemas, tegutsetakse edasi vastavalt selle sisule. Kui digiloos ametlikku tahteavaldust ei ole, siis on arst kohustatud isiku eluajal tehtud otsuse kohta küsima tema lähedastelt.

Seejuures on oluline teada, et teised isikud ei või keelata elundite eemaldamist, kui surnud isik on sellega eluajal nõustunud ja teised isikud ei või lubada elundite eemaldamist, kui surnud isik on sellest eluajal keeldunud.

3. müüt: Ajusurmas inimest saab päästa.

Tegelikkus: Ajusurma korral ei ole inimest enam võimalik päästa. Oluline on teha vahet ajusurmal ja koomal. Need kaks meditsiinilist terminit aetakse omavahel tihtipeale segi. Kooma on sügav teadvushäire ning koomas olles inimese peaaju töötab ja verevarustus on olemas. Ajusurma korral inimese peaajus verevoolu ei ole ning ajutegevus on täielikult ja tagasipöördumatult lõppenud.

Arstidel on tänapäeval olemas tõhusad vahendid ning viisid, mille abil teha kindlaks, kas peaaju veresoontes on verevool säilinud või mitte. Otsus langetatakse kindlate kriteeriumide põhjal ja kui verevarustust ajus enam tõesti ei ole, siis ajurakud hukkuvad ning seda inimest elule päästa ei õnnestu.

4. müüt: Minu elundid sobivad siirdamiseks kõigile abivajajatele.

Tegelikkus: Paraku nii see ei ole. Elundi sobivuse hindamine on keeruline arstlik tegevus. Esmalt tuleb arstidel hinnata, kas loovutatav elund on piisavalt terve ja töökorras, et elada üle teatud aeg ilma verevarustuseta – ehk need tunnid, mis kuluvad elundi eemaldamisest doonorilt kuni siirdamiseni teisele inimesele. Elundi kvaliteeti mõjutab ka intensiivravi, samuti ajusurma põhjus. Näiteks raske trauma korral võivad olla viga saanud ka elundid ning siirdamiseks need enam ei sobi. Lisaks tuleb olla võimalikult kindel, et koos elundiga ei kanta üle mõnd ravimatut haigust, näiteks HIV, pahaloomulist kasvajat vms.

Retsipiendi ehk elundi saaja valikul arvestatakse veregruppi, vanust, kehamõõte, patsiendi seisundit, antikehade esinemist jpm. Esimeseks valikuks on alati erakorralist siirdamist vajavad patsiendid ja lapsed, seejärel kõik ülejäänud. Näiteks kopsud ja süda sobivad siirdamiseks vaid 20−25% doonoritest, mistõttu doonororganeid on hästi vähe.

Alates 2017. aasta sügisest on Eesti Põhjamaade elundisiirdamiskeskuseid ühendava organisatsiooni Scandiatransplant liige. Lisaks Eestile kuuluvad sinna veel Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Island. See tähendab varasemast suuremat lootust sobiva elundi saamiseks ennekõike erakorralist siirdamist vajavatele patsientidele, lastele ja korduva siirdamise ootajatele. Elundivahetuse reeglid on riikide vahel hästi detailselt reguleeritud ja sõltuvad konkreetsest elundist. Seejuures püütakse tagada tasakaalu riiki sisse toodavate ja riigist välja viidavate elundite vahel.

5. müüt: Kui ma oma elundeid loovutada ei soovi, siis tahteavaldust täitma ei pea.

Tegelikkus: Kui arstidele ei ole teada, kas inimene soovis pärast surma oma elundeid loovutada või oli selle vastu, tuleb lahkunu eluajal tehtud otsuse kohta küsida tema lähedastelt. Lähedased ei pruugi surnud inimese tahet teada ja võivad väljendada hoopis enda arvamust, mis ei pruugi kokku langeda lahkunu sooviga.

Seega on kõige parem oma soovi avaldamiseks täita elektrooniline tahteavaldus, kus on võimalik avaldada kas nõusolekut või keeldumist elundite surmajärgseks loovutamiseks.

Elektroonilist tahteavaldust saab täita patsiendiportaalis www.digilugu.ee, menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saab digiloos alati muuta, kuid kindlasti tuleks oma otsusest anda teada ka lähedastele.

6. müüt: Elundite ja kudede loovutamise eest saavad minu lähedased raha.

Tegelikkus: Elundite loovutamine teiste inimeste päästmiseks on omakasupüüdmatu tegevus, mille eest rahalist tasu saada ei tohi. Kudede ja elundite loovutamise eest tasu pakkumine ja rahalise kasu saamine on keelatud ning karistatav.

7. müüt: Elundite siirdamise järjekorrad on pikad.

Tegelikkus: Doonorelund siiratakse alati patsiendile, kellele see kõige paremini sobib ja kellel on sellest eeldatavalt kõige rohkem kasu. Retsipiendi ehk elundi saaja valikul arvestatakse veregruppi, vanust, kehamõõte, patsiendi seisundit, antikehade esinemist jpm. Nii ei räägi arstid elundisiirdamise kontekstis kunagi „järjekorrast“, vaid „ootelehest,“ sest elundi saajat ei määra mitte oodatud aeg, vaid elundi sobivus. Võib juhtuda, et siirdamiseks sobiv elund õnnestub saada juba samal päeval, kui patsient ootelehele võetakse, aga võib minna ka kuid ning aastaid.

8. müüt: Elundidoonori lähedased peavad loobuma avatud kirstuga matusest.

Tegelikkus: Avatud kirstuga matus on võimalik ka elundidoonoritel, sest pärast elundite eemaldamist surnukeha taastatakse. Surnud doonorisse suhtutakse austusega, elundite ja kudede eemaldamist viiakse läbi steriilsetes tingimustes operatsioonitoas ning surnukeha ei moonutata.