Tervishoiuteenuste kättesaadavus piirkondlikes ja keskhaiglates augustis 2011

01. augustil korraldas haigekassa piirkondlikes (v.a Tallinna Lastehaigla) ja keskhaiglates pikema ooteajaga erialadel plaanilise ravi järjekorra andmete kontrolli. Selle eesmärk oli selgitada välja ambulatoorses eriarstiabis pikkade ooteaegade põhjused ja ravijärjekorda panemise tingimused. Eesti Haigekassa nõukogu otsuse järgi ei tohi ravijärjekorra maksimumpikkus ambulatoorse eriarstiabi korral ületada kuut nädalat.

Ravijärjekordi kontrolliti piirkondlikes ja keskhaiglates nendel erialadel, kus olid 2011. aasta aprillis, mais ja juunis esitatud ravijärjekorra aruannete põhjal kõige pikemad ooteajad arsti ambulatoorsele vastuvõtule. Lisaks võrreldi patsientidele pakutavat esimest vaba tasuta (haigekassa tasutavat) ja tasulist (inimese enda tasutavat) vastuvõtu aega.

Põhja-Eesti Regionaalhaiglas kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse uroloogia, otorinolarüngoloogia, ortopeedia, neuroloogia, dermatoveneroloogia, kardioloogia, endokrinoloogia ja hematoloogia erialal. Neist vaid ortopeedia ja kardioloogia erialal oli ravijärjekord kehtestatud maksimumpikkuse piires.

Tartu Ülikooli Kliinikumis kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse uroloogia, otorinolarüngoloogia, neurokirurgia, neuroloogia, pulmonoloogia, oftalmoloogia, endokrinoloogia, ortopeedia, reumatoloogia, veresoontekirurgia ja taastusravi erialal. Neist vaid otorinolarüngoloogia ja veresoontekirurgia erialal oli ravijärjekord kehtestatud maksimumpikkuse piires.

Lääne-Tallinna Keskhaiglas kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse ortopeedia, neuroloogia, pulmonoloogia, günekoloogia, psühhiaatria, endokrinoloogia ja nefroloogia erialal. Neist ortopeedia, psühhiaatria ja endokrinoloogia erialal ületas ambulatoorne ravijärjekord kehtestatud maksimumpikkuse.

Ida-Tallinna Keskhaiglas kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse uroloogia, veresoontekirurgia, oftalmoloogia, neuroloogia, pulmonoloogia, dermatoveneroloogia, endokrinoloogia ja reumatoloogia erialal. Neist veresoontekirurgia, dermatoveneroloogia ja reumatoloogia erialal ületas ambulatoorne ravijärjekord kehtestatud maksimumpikkuse.

Pärnu Haiglas kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse oftalmoloogia, kardioloogia, dermatoveneroloogia ja nefroloogia erialal, kus ambulatoorne ravijärjekord ületas kehtestatud maksimumpikkuse kõikidel erialadel.

Ida-Viru Keskhaiglas kontrolliti ravijärjekorra pidamist ambulatoorse oftalmoloogia, veresoontekirurgia, endokrinoloogia ja onkoloogia erialal. Neist endokrinoloogia ja onkoloogia erialal ületas ambulatoorne ravijärjekord kehtestatud maksimumpikkuse.

Kontrolli tulemuste põhjal selgus, et üle kuuenädalased ooteajad on peamiselt tingitud teenuseosutajate võimsusest, milleks on näiteks arstide puudus/vähesus, aparatuuri ja ruumide või operatsioonitubade hõivatus.

Kuid on siiski ka erialasid, kus pikad ooteajad ei ole tingitud võimsuse puudustest. Neil erialadel, kus haigla võimsus on piisav, tuleb raviasutustel ravi rahastamise lepingu lisa 1 punkti 2.11 järgi rakendada riskimaandamise abinõusid, et ravijärjekorra maksimumpikkus ambulatoorse eriarstiabi korral ei ületaks kuut nädalat. Selleks on võimalik teatud piirides lepingusiseselt kasutada teiste erialade ressursse, lepingu reservi või asuda läbirääkimistesse haigekassaga täiendava ressursi kasutamiseks probleemsetel erialadel.

Kontrolli tulemuste põhjal selgus, et reeglina on arstide tasuliste vastuvõttude tundide arv nädalas tunduvalt väiksem, võrreldes tasuta vastuvõttudele eraldatud ajaga. Samas üldjuhul on tasulise vastuvõtu aeg varasem tasuta vastuvõtu ajast.

Kõigi kontrollitud haiglate juhatustele on antud kontrolli tulemuste kohta tagasisidet ja palutud haigekassale teada anda riskimaandamise abinõusid ravijärjekorra lühendamiseks, et tagada kindlustatutele teenuse kättesaadavus lubatud ooteaja jooksul.

Parandamaks kindlustatud isikutele tervishoiuteenuste kättesaadavust kehtestatud järjekorra maksimumpikkuste piires, on haigekassa avatud läbirääkimisteks teenuseosutajatega lepingumahu muutmise osas erialadel, kus haigla võimsus lubab osutada rohkem ambulatoorseid teenuseid, kui lepingumaht seda võimaldab. Samas näeb haigekassa teenuseosutajate potentsiaali kättesaadavuse parandamiseks oma tegevuse ümberkorraldamise näol, suurendades näiteks vajadusel vastuvõtuaegasid või tehes tihedamat koostööd perearstidega.

Hindamaks raviasutuste ja haigekassa rakendatud abinõude tõhusust (kas ooteajad on lühenenud), jätkab haigekassa ravijärjekorra andmete ja ooteaegade kontrollide korraldamist piirkondlikes ja keskhaiglates.