Õendusabi

    Õendusabi eesmärk on säilitada ja võimaluse korral parandada patsiendi tervislikku seisundit ning toimetulekuvõimet, ravida ja toetada stabiilses seisundis patsienti ning vajaduse korral leevendada tema vaevusi. Samuti valmistab õendusabi inimest ette hooldusasutusse või koju minekuks. Õendusabi osutatakse vastavalt patsiendi vajadustele nii statsionaarselt (haiglas või hooldusasutuses) kui ka ambulatoorselt (koduõendus, vähihaigete kodune toetusravi).

    Inimeste hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Haigekassa rahastab õendusabina teenust, mida pakuvad erinevad tervishoiuteenuse osutajad. Õendusabi lepingupartnerite kohta saab täpsemalt informatsiooni lepingupartnerite lehelt.

    Õendusabi ei ole sama, mis hooldekodu ja hoolekandeteenused, kuid neil on siiski kokkupuutepunkte, sest sageli on hooldekodudes elavatel inimestel terviseprobleeme. Hoolekandeteenuste (hooldekodud jm) kohta saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest.

    Õendusabi vajaduse otsustab arst ja teenuse saamiseks on vajalik saatekiri.

    Patsiendi statsionaarsele õendusabile või koduõendusteenusele suunamisel on vajalik nõuetekohane saatekiri. Saatekirjale märgitud andmed peavad vastama kehtivale tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimustele ja korrale (loe lähemalt siit). Juhime tähelepanu, et õendusabiteenust ei saa osutada, kui suunav arst pole määranud ravi ja hinnatud õendusabi vajaduse sagedust.

    Õendusabi haiglas

    Statsionaarne õendusabi ehk õendusabi osutamine haiglas on mõeldud stabiilses seisundis patsiendile, kes ei vaja pidevat arstiabi, kuid kes vajab abi ja raviprotseduure mahus, mis ületab koduõenduse võimalused. Patsient võib sellist abi vajada pärast traumat või rasket haigust, kroonilise haiguse ägenedes, aga ka raskest haigusest tingitud vaevuste leevendamiseks. Hooldushaiglasse suunamise vajaduse otsustab perearst või eriarst kas ise või koos õega. Õendushaiglas viibimise aeg ja osutatavad teenused sõltuvad patsiendi tervislikust seisundist ja õendusabivajadusest.

    Omaosalus statsionaarses õendusabis

    Statsionaarses õendusabis viibiva ravikindlustatud patsiendi ühe voodipäeva maksumusest tasub 85% haigekassa ja 15% patsient. Lisaks on haiglal õigus küsida esimese kümne haiglapäeva eest täiendavalt 25 eurot.

    Juba 2004. aastal heaks kiidetud Eesti hooldusravivõrgu arengukavas peeti oluliseks hooldusravi rahastamist mitmest allikast (omavalitsus, haigekassa, inimene ise), sest ainult haigekassa vahenditest ei jätku kõigile ravivajajatele. Arengukavas on järgmised eesmärgid: parandada hooldusravi teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning pakkuda mitmekülgsemaid, sh eriti koduse õendusabi teenuseid. Statsionaarse õendusabi kõrval peetakse eriti oluliseks koduse õendusabi teenuste arendamist. Kodune õendusabi on inimesele mugavam, ta saab oma kodus edasi elada ja see on ka rahaliselt nii ühiskonnale kui ka patsiendi omastele odavam. Patsiendile omaosaluse kehtestamine statsionaarses õendusabis võimaldab rahastada enam kvaliteetseid õendusabiteenuseid ning ambulatoorse õendusabi koduõendusteenust. Vaata ka sotsiaalministeeriumi kodulehelt.

    2019. aastal on patsiendi omaosalustasu ühe õendusabi päeva eest 11,05 eurot. Statsionaarses õendusabis (varem nimetati seda hooldusraviks) kehtib sarnaselt eriarstiabile voodipäevatasu esimese kümne ravil oldud päeva eest, seega  lisandub summale esimese kümne päeva eest voodipäevatasu 25 eurot (10 x 2,50).

    Koduõendus

    Koduõendus on mõeldud patsiendile, kelle tervislik seisund ei nõua haiglas viibimist, kuid kes siiski vajab asjatundlikku meditsiiniabi. Seda võib vajada piiratud liikumisvõimega inimene, kes ei suuda ise arsti juurde minna. Koduõde on seega ka oluline ühenduslüli perearsti või raviarsti ning abivajaja vahel. Koduõendusteenusele suunamise vajaduse otsustab perearst või eriarst. Vaja on saatekirja, kuhu arst märgib patsiendi terviseprobleemid ning ravi, õde aga õendusabivajaduse. Koduõendus, nagu ka kõik teised ambulatoorsed hooldusravi teenused, on ravikindlustatud inimesele tasuta. Nende eest maksab haigekassa.

    Koduõe visiidil tehtavate toimingute hulka kuuluvad õendushooldusplaani koostamine, patsiendi nõustamine ja põetamine, raviprotseduuride ja teatud uuringute tegemine. Kõik koduõendusteenused on kirjas sotsiaalministri määruses nr 55: Iseseisvalt osutatavate õendusabi tervishoiuteenuste loetelu.

    Visiidil koduõde näiteks:

    • annab nõu – õpetab kasutama abivahendeid, juhendab ja õpetab pereliikmeid ning pakub toitumisnõuandeid;
    • teeb õendustoiminguid – ennetab ja ravib lamatisi ning teeb asendravi; mõõdab vererõhku; paigaldab kusepõie kateetri; hooldab püsikateetrit; hooldab ja vahetab epitsüstostoomi; hooldab stoome; ravib haavu ja haavandeid; hooldab trahheostoomi; paigaldab ja hooldab perifeerset veenikanüüli; paigaldab nasogastraalsondi; õpetab sondiga toitmist; teeb inhalatsioone ja mõõdab glükomeetriga veresuhkrut; 
    • teeb arsti otsuse alusel raviprotseduure – eemaldab haavaõmblused; teeb hapnikravi; manustab ravimeid lihasesiseselt, veenisiseselt, nahaaluselt, suukaudselt või rektaalselt; manustab toitelahuseid; teeb valuravi; teeb peritoneaaldialüüsi ja vajaduse korral teatud laboriuuringuid; 
    • pakub vähihaigele sümptomaatilist ravi ja leevendab vaevusi.

    Hooldusteenus ja hooldekodud

    Hooldekodude kohta Sinu elamiskoha lähedal saab kõige paremat infot oma kohalikust omavalitsusest. Nõu võib alati küsida ka Sotsiaalkindlustusametist.

    Hooldekodusse paigutatakse inimene siis, kui tal on tekkinud ööpäevaringne hooldusvajadus, st ta vajab 24 tundi ööpäevas kõrvalist abi, juhendamist ja järelevalvet. Üldjuhul on kohaliku omavalitsuse poolt hallatavates hooldekodudes järjekorrad, mistõttu eelisjärjekorras saavad sinna inimesed, kes just seda teenust vajavad. Omavalitsus peaks hindama, milline on inimese olukord ning leidma talle sobiva lahenduse. Lisaks hooldekodudele saab kaaluda ka näiteks isikliku abistaja teenuse kasutamist. Samuti on Eestis mitmeid erahooldekodusid, millega võib hooldust vajav inimene või tema lähedane ise ühendust võtta. Hooldekodus saab inimest aidata ka koduõde või perearst.

    Hooldekodud koostavad iga hooldatava inimese jaoks individuaalse hooldusplaani, milles määratakse kindlaks kogu abi vajadus. Plaani koostamisse peab olema kaasatud nii inimese lähedased kui kohalik omavalitsus. Hooldusplaan vaadatakse üle vähemalt kord aastas.

    Kui inimene või tema lähedased ei saa ise hooldekodu koha eest maksta, siis toetab hooldekodu koha eest tasumist kohalik omavalitsus. Keskmiselt maksab inimene ise ühes kuus hooldekodu eest 480 eurot ning kohalik omavalitsus maksab 150 eurot. Iga omavalitsus peab koostöös perekonnaga leidma mõistliku ja jõukohase lahenduse, et abi olemasolu ei sõltuks pere sissetulekust.