Tervishoiusüsteemi korraldus Eestis

Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule, solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele. Tervishoiuteenuseid pakuvad eraõiguslikud teenuseosutajad.  Tervishoiusüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne.

Eestis on tervishoiusüsteem reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seadusega, mis sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra. 

Tervishoiuteenuste osutamine on korraldatud vastavalt teenuse spetsiifikale:
- vältimatu abi
- üldarstiabi
- kiirabi
- eriarstiabi
- õendusabi
- ämmaemandusabi

Selleks, et tagada patsiendile osutatava tervishoiuteenuse kvaliteet olukorras, kus teenust osutavad üksnes eraõiguslikud juriidilised isikud, kehtestas riik 2002. aastal tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded ning lõi järelevalve süsteemi tervishoiuteenuse osutajate tegevuse kontrollimiseks.

Tervishoidu rahastatakse peamiselt riigieelarvest: nii ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu kui ka otseeraldistena.  Lisaks rahastatakse tervishoidu valla- ja linnaeelarvest, patsientide omaosaluse kaudu (nt visiiditasu eriarsti visiidi puhul) ja teistest allikatest. 

Eesti tervishoiusüsteemi kirjeldus

Eesti tervishoiusüsteem toetub solidaarse ravikindlustuse põhimõttele. See tähendab, et tervishoidu rahastatakse töötavate inimeste palgalt tasutavast sotsiaalmaksust ja kõigil ravikindlustatud elanikel on juurdepääs arstiabile.

Tervishoiusüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused on sotsiaalministeerium ja tema haldusalas asuvad asutused nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa. Avaliku sektori omandis olevad haiglad ja eraõiguslikud esmatasandi tervishoiuasutused ning mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja erialaühingud on samuti tervishoiusüsteemi organisatsioonilise struktuuri osapooled.

Sotsiaalministeeriumi ja selle allasutuste kaudu vastutab riik üldise tervisepoliitika, sealhulgas rahvatervise strateegiate arendamise ja elluviimise ning tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse järelevalve eest. Ministeeriumi peamine ülesanne on tervise valdkonna õiguslik reguleerimine. Sotsiaalministeerium loodi 1993. aastal kolme eraldiseisva ministeeriumi (tervishoiu-, sotsiaalhoolekande- ja tööministeeriumi) ühendamisel. Sellest tulenevalt tegeleb ministeerium kolme peamise poliitikavaldkonnaga: tervis, sotsiaalteenused ja tööhõive. Tervise valdkonnas kuulub sotsiaalministeeriumi peamiste ülesannete hulka tervisepoliitika väljatöötamine, elanikkonna terviseseisundi seire ja riikliku tervisesüsteemi korraldamine, üld-ja eriarstiabi ning rahvatervise ulatuse kindlaksmääramise kaudu.

Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkond koordineerib Terviseameti, Raviameti ja Tervise Arengu Instituudi tegevust, kuigi kõik need asutused vastutavad otse ministri ees.

Terviseameti peamiste ülesannete hulka kuuluvad tervishoiuteenuste osutajatele tegevuslubade väljaandmine ja tervishoiutöötajate registreerimine, tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi kontrollimine ja kiirabiteenuste rahastamine ja organiseerimine.

Ravimiamet vastutab selle eest, et Eestis kasutatavad ravimid oleksid toimivad, kvaliteetsed ja ohutud, neid kasutatakse otstarbekohaselt ning nende sisse/väljaveol ning turustamisel järgitakse kokkulepitud reegleid. Ravimiameti järelevalve all on Eestis tehtavad ravimite kliinilised uuringud ning inimeste ravis kasutatavad rakud, koed ja elundid.

Tervise Arengu Instituut  vastutab rahvatervise, keskkonnatervise ja nakkushaiguste valdkonnas  rakendusliku teadustegevuse ja analüüsi eest ning tegeleb ka elanikkonna terviseseisundi seire ja andmete esitamisega.

Eesti Haigekassa peamine ülesanne on olla aktiivne teenuste ostja, kelle kohustuste hulka kuulub lepingute sõlmimine tervishoiuteenuste osutajatega, tervishoiuteenuste eest tasumine, ravimikulude hüvitamine ja ajutise töövõimetuse kulude ning rasedus-ja sünnitushüvitise maksmine.

Lisaks on rahandusministeeriumil tervisesektoris strateegiline ülesanne tervishoiu rahastamise juhtimisel riigieelarve kaudu. Justiitsministeerium vastutab kinnipeetavatele statsionaarse ja ambulatoorse arstiabi osutamise ja rahastamise eest. Siseministeerium korraldab tervisekontrolli arestimajades inimestele, keda hoitakse pideva järelevalve all, kuid mitte vangistuses.

Kaitseministeerium haldab meditsiiniteenuste süsteemi, mis on mõeldud sõjaväelaste ambulatoorseks raviks sõjaväeteenistuse ajal. Statsionaarset ravi osutatakse tsiviilhaiglates. Sõjaväelased on  sõjaväeteenistuse ajal ravikindlustatud, kuid kõik kulutused raviteenustele ja ravimitele kaetakse riigieelarvest.

Eestis on tervishoiuteenuste osutamine peaaegu täielikult detsentraliseeritud. Tervishoiuteenuseid võivad osutada isikud ja asutused, kes tegutsevad eraõiguslike juriidiliste isikutena: äriühinguna, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtjana. Enamik haiglaid on kas kohalike omavalitsuste omandis olevad aktsiaseltsid või riigi, kohalike omavalitsuste või muude avalik-õiguslike organisatsioonide asutatud sihtasutused. Perearstiabi osutavad äriühingud võivad pakkuda vaid üldarstiabi- ja õendusabiteenuseid.

Peamised eeskirjad ja algatused tervishoiuga seotud kahjude ennetamiseks põhinevad tervishoiuteenuste korraldamise seadusel ja võlaõigusseadusel. Eesti tervishoiusüsteemis ei registreerita süstemaatiliselt meditsiinilisi vigu, kuid Eesti Haigekassa teeb tervishoiuasutustes korrapäraseid kliinilisi auditeid tervishoiuteenuste kohta. Ravivigade puhul peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile vastava tervisehoiuteenuse osutamise käigus põhjustatud moraalse ja materiaalse kahju.

Ravimiturg on Eestis rangelt reguleeritud. Ravimite kõrvaltoimetest teada andmiseks on kehtestatud kord,  aru tuleb anda otse Ravimiametile.

Tervishoiuteenuste loetelus on kokku rohkem kui 2000 eri teenust. Eriarstiabi puhul kuuluvad teenusepakkujate tasustamisviiside hulka eeskätt teenuse-, voodipäeva- ja diagnoosipõhine tasustamisviis. Ambulatoorse ravi puhul on peamine tasustamisviis teenusepõhine tasu (laboriuuringud, radioloogia jt), statsionaarse arstiabi puhul kasutatakse aga teenuse-, voodipäeva- ja diagnoosipõhise tasustamisviisi kombinatsiooni.