Tervishoiusüsteemi korraldus Eestis

Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule, solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele. Tervishoiuteenuseid pakuvad eraõiguslikud teenuseosutajad. Tervishoiusüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne.

Eestis on tervishoiusüsteem reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seadusega, mis sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra. 

Tervishoiuteenuste osutamine on korraldatud vastavalt teenuse spetsiifikale:

  • vältimatu abi
  • kiirabi
  • üldarstiabi
  • eriarstiabi
  • õendusabi
  • ämmaemandusabi

Tervishoidu rahastatakse peamiselt riigieelarvest: nii ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu kui ka otseeraldistena. Lisaks rahastatakse tervishoidu valla- ja linnaeelarvest, patsientide omaosaluse kaudu (nt visiiditasu eriarsti visiidi puhul) ja teistest allikatest. 

Eesti tervishoiusüsteem toetub solidaarse ravikindlustuse põhimõttele. See tähendab, et tervishoidu rahastatakse töötavate inimeste palgalt tasutavast sotsiaalmaksust ja kõigil ravikindlustatud elanikel on juurdepääs arstiabile.

Tervishoiusüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused on sotsiaalministeerium ja tema haldusalas asuvad asutused nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa. Avaliku sektori omandis olevad haiglad ja eraõiguslikud esmatasandi tervishoiuasutused ning mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja erialaühingud on samuti tervishoiusüsteemi organisatsioonilise struktuuri osapooled.

Sotsiaalministeeriumi ja selle allasutuste kaudu vastutab riik üldise tervisepoliitika, sealhulgas rahvatervise strateegiate arendamise ja elluviimise ning tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse järelevalve eest. Ministeeriumi peamine ülesanne on tervise valdkonna õiguslik reguleerimine. Sotsiaalministeerium loodi 1993. aastal kolme eraldiseisva ministeeriumi (tervishoiu-, sotsiaalhoolekande- ja tööministeeriumi) ühendamisel. Sellest tulenevalt tegeleb ministeerium kolme peamise poliitikavaldkonnaga: tervis, sotsiaalteenused ja tööhõive. Tervise valdkonnas kuulub sotsiaalministeeriumi peamiste ülesannete hulka tervisepoliitika väljatöötamine, elanikkonna terviseseisundi seire ja riikliku tervisesüsteemi korraldamine.

Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkond koordineerib Terviseameti, Raviameti ja Tervise Arengu Instituudi tegevust, kuigi kõik need asutused vastutavad otse ministri ees.

Terviseameti peamiste ülesannete hulka kuuluvad tervishoiuteenuste osutajatele tegevuslubade väljaandmine ja tervishoiutöötajate registreerimine ja tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi kontrollimine.

Ravimiamet vastutab selle eest, et Eestis kasutatavad ravimid oleksid toimivad, kvaliteetsed ja ohutud, neid kasutatakse otstarbekohaselt ning nende sisse/väljaveol ning turustamisel järgitakse kokkulepitud reegleid. Ravimiameti järelevalve all on Eestis tehtavad ravimite kliinilised uuringud ning inimeste ravis kasutatavad rakud, koed ja elundid.

Tervise Arengu Instituut vastutab rahvatervise, keskkonnatervise ja nakkushaiguste valdkonnas  rakendusliku teadustegevuse ja analüüsi eest ning tegeleb ka elanikkonna terviseseisundi seire ja andmete esitamisega.

Eesti Haigekassa peamine ülesanne on olla aktiivne teenuste ostja, kelle kohustuste hulka kuulub lepingute sõlmimine tervishoiuteenuste osutajatega, tervishoiuteenuste eest tasumine, ravimi- ja meditsiiniseadmete kulude hüvitamine ja ajutise töövõimetushüvitiste maksmine.

Lisaks on rahandusministeeriumil tervisesektoris strateegiline ülesanne tervishoiu rahastamise juhtimisel riigieelarve kaudu.

Justiitsministeerium vastutab kinnipeetavatele statsionaarse ja ambulatoorse arstiabi osutamise ja rahastamise eest. Siseministeerium korraldab arestimajades tervisekontrolli inimestele, keda hoitakse pideva järelevalve all, kuid mitte vangistuses.

Kaitseministeerium haldab meditsiiniteenuste süsteemi, mis on mõeldud sõjaväelaste ambulatoorseks raviks sõjaväeteenistuse ajal. Statsionaarset ravi osutatakse tsiviilhaiglates. Sõjaväelased on  sõjaväeteenistuse ajal ravikindlustatud, kuid kõik kulutused raviteenustele ja ravimitele kaetakse riigieelarvest.

Eestis on tervishoiuteenuste osutamine peaaegu täielikult detsentraliseeritud. Tervishoiuteenuseid võivad osutada isikud ja asutused, kes tegutsevad eraõiguslike juriidiliste isikutena: äriühinguna, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtjana. Enamik haiglaid on kas kohalike omavalitsuste omandis olevad aktsiaseltsid või riigi, kohalike omavalitsuste või muude avalik-õiguslike organisatsioonide asutatud sihtasutused. Perearstiabi osutavad äriühingud võivad pakkuda vaid üldarstiabi- ja õendusabiteenuseid.

Peamised eeskirjad ja algatused tervishoiuga seotud kahjude ennetamiseks põhinevad tervishoiuteenuste korraldamise seadusel ja võlaõigusseadusel. Eesti tervishoiusüsteemis ei registreerita süstemaatiliselt meditsiinilisi vigu, kuid Eesti Haigekassa teeb tervishoiuasutustes korrapäraseid kliinilisi auditeid tervishoiuteenuste kohta. Ravivigade puhul peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile vastava tervisehoiuteenuse osutamise käigus põhjustatud moraalse ja materiaalse kahju.

Ravimiturg on Eestis rangelt reguleeritud. Ravimite kõrvaltoimetest teada andmiseks on kehtestatud kord,  aru tuleb anda otse Ravimiametile.

Tervishoiuteenuste loetelus on kokku rohkem kui 2000 eri teenust. Eriarstiabi puhul kuuluvad teenusepakkujate tasustamisviiside hulka eeskätt teenuse-, voodipäeva- ja diagnoosipõhine tasustamisviis. Ambulatoorse ravi puhul on peamine tasustamisviis teenusepõhine tasu (laboriuuringud, radioloogia jt), statsionaarse arstiabi puhul kasutatakse aga teenuse-, voodipäeva- ja diagnoosipõhise tasustamisviisi kombinatsiooni.

Tervishoid ja tervishoiuteenuste osutajad

Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Selle eesmärk on leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemine või haiguse ägenemine ning taastada tervis. Tervishoiuteenus võib olla kas ambulatoorne (inimese ööpäevaringne viibimine haiglas ei ole vajalik) või statsionaarne (inimese ööpäevaringne viibimine haiglas on vajalik).

Tervishoiuteenuse osutaja on tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutatav juriidiline isik, kes on taotlenud tervishoiuteenuste osutamiseks Terviseametilt tegevusloa. Seaduse mõistes on tervishoiutöötaja ainult see arst, hambaarst, õde või ämmaemand, kes on registreerinud end Terviseameti tervishoiutöötajate registris. Terviseameti registrid asuvad siin.

Tervishoiuteenuste osutamine on korraldatud vastavalt teenuse spetsiifikale:

  •  vältimatu abi
  •  kiirabi
  •  üldarstiabi
  •  eriarstiabi
  •  õendusabi
  •  ämmaemandusabi

Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ning kõik tervishoiutöötajad on kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja kasutuses olevate võimaluste piires. Erakorralise meditsiini osakonnas on tervishoiuteenus tasuta, kuid lubatud on küsida visiiditasu kuni viis eurot.

Kiirabi on tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgistuse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse. Kiirabi töötab ööpäevaringselt ja on mõeldud vältimatu meditsiiniabi osutamiseks väljaspool tervishoiuteenuse osutaja ruume. Kiirabi on spetsialiseerunud abistamisele eluohtliku terviseseisundi korral, kuid välitingimustes annab kiirabi võimaluste piires kõikvõimalikku meditsiinialast esmast abi ja vajaduse korral transpordib abivajaja haiglasse. Kiirabiteenust on õigus saada igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel. Kiirabi kutsumiseks kehtib Eestis ühtne häirekeskuse telefoninumber 112. Kiirabiteenuse eest tasub Eesti Haigekassa.

Üldarstiabi on tervishoiuteenus, mida osutavad perearst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Haigestumise korral on inimese esimene kontaktisik perearst. Perearst osutab üldarstiabi ja annab nõu haigusi, vigastusi või mürgistusi ennetavate tegevuste kohta kõigile oma nimistusse kuuluvatele inimestele. Vajadusel suunab perearst patsiendi eriarsti juurde konsultatsioonile või haiglasse.

Igal ravikindlustatud inimesel on olemas oma perearst, kelle ta on kas ise valinud või kelle on talle määranud kohalik omavalitsus. Kui inimene pole oma perearstiga rahul, on võimalik perearsti vahetada. Selleks tuleb esitada uuele perearstile avaldus.

Ravikindlustatud inimesele osutatud üldarstiabi eest tasub Eesti Haigekassa, saades selleks raha riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest. Ravikindlustuseta inimene tasub üldarstiabi eest ise.

Eriarstiabi on tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Haiglas osutatakse ambulatoorseid ja statsionaarseid eriarstiabi teenuseid. Haiglad jagunevad piirkondlikeks haiglateks, keskhaiglateks, üldhaiglateks, kohalikeks haiglateks, erihaiglateks, taastusravihaiglateks ja hooldushaiglateks. Ravikindlustatud inimesele osutatud eriarstiabi eest tasub Eesti Haigekassa, saades selleks raha riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest. Ravikindlustuseta inimene tasub eriarstiabi eest ise.

Õendusabi on tervishoiuteenus, mida osutavad õde ja ämmaemand koos pere-, eri- või hambaarstiga või iseseisvalt. Õendusabi eesmärk on patsiendi väljakujunenud tervisliku seisundi säilitamine ja võimalusel parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine. 

Ämmaemandusabi on tervishoiuteenus, mida osutab ämmaemand koos pere- või eriarstiga või iseseisvalt. Ämmaemand juhendab, jälgib, hooldab ja nõustab naisi raseduse ja sünnituse ajal, sünnitusjärgsel perioodil ning günekoloogiliste probleemide lahendamisel. Ta osaleb tervisekasvatuses ja pereplaneerimisel üksikisiku, perekonna ja ühiskonna tasandil.

Tervishoiuteenuste loetelu ja rahastus

Tervishoiuteenuste loetelus sisalduvad kõik raviteenused, protseduurid, haiglas vajalikud ravimid jm ravikindlustuse paketti kuuluv koos hindade ja tasumise tingimustega. Tervishoiuteenuste loetelus nimetatud teenuse eest tasub Eesti Haigekassa raviasutusele juhul, kui see on ravikindlustatud inimesele osutatud meditsiinilisel näidustusel. 

Teenuste osutamise vahendite, näiteks seadmete, instrumentide jms maksumused muutuvad ning tervishoius kasutatavad metoodikad ja ravikorraldus arenevad. Seetõttu muutuvad ka kulud ja rahastamine peab sellega kaasas käima. Seega tuleb tervishoiuteenuste valikut ning hindu pidevalt uuendada. Enne hindade uuendamise otsust tehakse eelnevalt koostööd erialaspetsialistidega, kaasatakse oma ala eksperte ning tehakse laiapõhjalisi analüüse. Tervishoiuteenuste loetelu uuendatakse koostöös haiglate ja erialaspetsialistidega. Loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimuse ja korra on määranud Vabariigi Valitsus.

Tervishoiuteenuste rahastus

Tervishoidu rahastatakse peamiselt riigieelarvest: nii ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu kui ka otseeraldistena.  Lisaks rahastatakse tervishoidu valla- ja linnaeelarvest, patsientide omaosaluse kaudu (nt visiiditasu eriarsti visiidi puhul) ja teistest allikatest. Kohustuslik ravikindlustus kehtib Eestis alates 1992. aastast. Tervishoiu rahastamist reguleerib ravikindlustuse seadus.

Ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud inimese haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks.

Kindlustatud inimene (ravikindlustuse seaduses „kindlustatud isik“) on Eesti alaline elanik või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elav inimene, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja või riik või kes maksab seda ise.  Kindlustatud on ka hulk inimesi, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, kuid kes on kindlustatud inimesega võrdsustatud. Need on: 

  1. rasedad, kelle raseduse on arst või ämmaemand tuvastanud;
  2. kuni 19-aastased lapsed ja noored;
  3. inimesed, kes saavad Eestis määratud riiklikku pensioni;
  4. kindlustatud inimese ülalpeetav abikaasa, kellel on vanaduspensionieani jäänud kuni viis aastat;
  5. õigusaktide alusel asutatud ja tegutsevas Eesti õppeasutuses või välisriigi samaväärses õppeasutuses põhiharidust omandavad õpilased kuni 21 aasta vanuseni, üldkeskharidust omandavad õpilased kuni 24 aasta vanuseni, kutseõppe tasemeõppes õppivad õpilased ning Eesti alalisest elanikust üliõpilased.

Eesti Haigekassa maksab kindlustatud inimese:

Tervishoiuteenuste kvaliteet ja järelvalve

Selleks, et tagada patsiendile osutatava tervishoiuteenuse kvaliteet olukorras, kus teenust osutavad üksnes eraõiguslikud juriidilised isikud, kehtestas riik 2002. aastal tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded ning lõi järelevalve süsteemi tervishoiuteenuse osutajate tegevuse kontrollimiseks.

Kvaliteetne tervishoiuteenus peab vastama selle teenuse osutamise ajal kehtivatele nõuetele, sealhulgas kutse- ja eri­alastele nõuetele ning kaasaja arstiteaduse üldisele tasemele ja olemasolevatele ressurssidele. Samuti patsiendi terviseseisundi vajadustele ja patsiendi rahulolule.

Tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedinõuded on sätestatud: 
1) võlaõigusseaduse §-s 762 , mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti;
2) tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevalt on sotsiaalminister kehtestanud nõuded tervishoiuteenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele.

Tervishoiuteenuse kvaliteediprobleemide hindamise ja lahendamisega tegelevad:
1) tervishoiuteenuse osutaja oma asutusesisese kvaliteedijuhtimise süsteemi raames. Teenuseosutaja tagab organisatsiooni töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi, patsiendi teenindamise ja arstiabi professionaalse kvaliteedi ning hindab patsientide rahulolu;
2) Eesti Haigekassa tellib haigekassa hinnakirjas olevate tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamiseks kliinilisi auditeid;
3) Terviseameti järelevalve osakond kontrollib ja hindab tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohasust ehk formaalset kvaliteeti;
4) sotsiaalministri loodud tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjon annab sõltumatu hinnangu patsiendile osutatud tervishoiuteenuse sisulisele kvaliteedile.

Tervishoiuteenuse osutajate ülesanded kvaliteedi tagamisel

Tervishoiuteenuse osutajate kohustused pakutava teenuse kvaliteedi tagamisel on kehtestatud sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruses nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded".

Selle kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile osutatud tervishoiuteenuste kvaliteedi eest. Ta on kohustatud tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks ja arendamiseks ning tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide vähendamiseks välja töötama ja rakendama kvaliteedijuhtimissüsteemi

Tervishoiuteenuste kvaliteedijuhtimissüsteem peab käsitlema:
 1) teenindamiskvaliteedi tagamist;
 2) patsientide rahulolu hindamist;
 3) professionaalse kvaliteedi tagamist;
 4) organisatsiooni töökorralduse ja juhtimise kvaliteedi tagamist.

Patsientide rahulolu tagamiseks ja tervishoiuteenuste osutamisega kaasneva riski juhtimiseks peab tervishoiuteenuse osutaja:
1) välja töötama patsiendi rahulolu analüüsi ja hindamise kriteeriumid, mis tagavad patsiendi rahulolu ning võimaldavad juhtida tervishoiuteenuste osutamisega kaasnevaid riske;
2) välja töötama ning patsientidele oma tegevuskohas teatavaks tegema organisatsiooni klienditeeninduse standardi;
3) oma tegevuskohas teatavaks tegema patsiendi õiguse pöörduda tervishoiuteenuse osutamise suhtes tekkinud kaebusega tervishoiutöötajate tegevuse kohta tervishoiuteenuse osutaja juhtkonna, Eesti Haigekassa või Terviseameti poole, ning nende kontaktandmed;
4) vähemalt kord aastas tegema patsientide rahulolu ja kaebuste kokkuvõtte, analüüsi ja arutelu koos tulemuste protokollimisega. Patsiendi rahulolu analüüsi tulemused avalikustatakse tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas ja veebilehe olemasolul veebilehel.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamiseks ja riskide vähendamiseks peab tervishoiuteenuse osutaja:
1) protokollima tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud transfusioonireaktsioonid;
2) taotlema arstiabi kvaliteedi eksperdikomisjonilt hinnangut vaidlust tekitanud tervishoiuteenuse osutamise juhtumile;
3) kasutama kliinilist auditit, enesehindamist, ravidokumentide kontrolli;
4) registreerima ravimite kasutamisel ilmnenud kõrvaltoimed ja teavitama neist Ravimiametit;
5) regulaarselt korraldama haiglaravi teenuse osutamise korral haiglasiseseid kliinilisi konverentse, kuhu vajadusel kaasatakse ka vastavad eriarstid ja perearstid;
6) kehtestama haiglaravi teenuse osutamisel erialakonsiiliumide läbiviimise korra.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamiseks kehtestab eriarstiabi osutaja tegevusjuhised:
1) haiglanakkuste kontrollimiseks ja vältimiseks;
2) ravimite, sealhulgas antibiootikumide määramiseks koos haigla ravimformulariga;
3) lamatiste vältimiseks ja ravimiseks;
4) transfusioonravi korraldamiseks;
5) patsiendi operatsioonieelse seisundi hindamiseks;
6) kiirguse kasutamiseks diagnostika- ja raviprotseduuride tegemisel.

Tervishoiuteenuse osutajate kohustused pakutava tervishoiuteenuse kättesaadavusele ja ravijärjekorra pidamisele on kehtestatud sotsiaalministri 21. augusti 2008. a määruses nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded".

Selle kohaselt võib tervishoiuteenust osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus teenust osutada kohe ning selle edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi terviseseisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi.
Tervishoiuteenuse osutaja peab ravijärjekorra infot paberil või enda infosüsteemis või digiregistratuuris.

Samuti peab tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas olema patsiendile nähtavas kohas välja pandud järgmine teave:
1) vastuvõtuaegade info erialade kaupa;
2) väljaspool vastuvõtuaega lähima ööpäevaringselt vältimatut abi osutava tervishoiuteenuse osutaja kontaktandmed;
3) tervishoiuteenuse kohta kaebuse ja ettepanekute esitamise kohtadena peavad olema märgitud tervishoiuteenuse osutaja, Eesti Haigekassassaja Terviseameti kontaktandmed;
4) Eesti Haigekassa nõukogu kinnitatud ravijärjekordade maksimumpikkused.

Tervishoiuteenuse osutajate tegevuse nõuetelevastavust kontrollib Terviseamet.

Terviseamet on sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kes teeb riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses.

Terviseameti tegevusvaldkonnad on tervishoid, nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje, keskkonnatervis, kemikaaliohutus ja meditsiiniseadmete ohutus. Terviseameti eesmärk on nendes valdkondades tervist toetava ja parendava elu- ja õpikeskkonna kujundamisele suunatud poliitika elluviimine. Terviseameti põhimäärus on kättesaadav siit.

Tervishoiuteenuste osutaja peab  Terviseametilt taotlema tegevusloa. Tegevusluba on nõutav:
1) kiirabiteenuse osutamiseks;
2) perearsti nimistu alusel üldarstiabi osutamiseks;
3) eriarstiabi osutamiseks;
4) iseseisvalt õendusabi osutamiseks;
5) iseseisvalt ämmaemandusabi osutamiseks.

Tegevusloa taotlemiseks peab tervishoiuteenuse osutaja vastama  teatud nõuetele, mida Terviseamet enne tegevusloa väljastamist kontrollib. Näiteks peab tegevusloa taotleja esitama:
- tervishoiutöötajate nimed ja isikukoodid ning esmasel tegevusloa taotlemisel tervishoiutöötajate kirjalikud nõusolekud tegevusluba taotleva tervishoiuteenuse osutaja juurde tööle asumiseks;
- kiirabiteenuse osutamise loa taotlemise korral taotletavate kiirabibrigaadide arvu, koosseisu ja varustuse;
- ruumide meditsiinitehnoloogia osa projekti, milles on andmed ruumide, sisseseade ja aparatuuri kohta;
- andmed andmekaitse järelevalve asutuses delikaatsete isikuandmete töötlemise registreerimise kohta.

Kui tervishoiuteenuse osutajale on juba tegevusluba väljastatud, siis on ta kohustatud teavitama Terviseametit:
1) viivitamatult kõikidest muudatustest tervishoiutöötajate koosseisus;
2) suurtest tehnilistest riketest ja muudest olulistest muudatustest tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikus aparatuuris, kui nimetatud rikete ja muudatuste tulemusena on tegevusloa omajal võimatu osutada tegevusloal märgitud tervishoiuteenuseid.

Lisaks kontrollib Terviseamet kõiki tervishoiuteenuse osutajaid selles suhtes, kas nad täidavad õigusaktidega kehtestatud nõudeid.

Eesti Haigekassal on haigekassa seaduse alusel kohustus kontrollida osutatud tervishoiuteenuste põhjendatust ja kvaliteeti. Selle jälgimiseks kasutatakse:
 - ravikindlustushüvitiste kontrollimist;
 - kliinilisi auditeid;
 - tegevuste ja tulemuste mõõtmise meetodeid (kliinilised indikaatorid); 
 - diagnoosipõhiseid kompleksteenuseid ehk DRG-sid.

Tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamiseks toetab haigekassa ka erialaühenduste ja raviasutuste tegevusi nii andmekvaliteedi parandamisel kui ka arendusprojektide algatamisel parimatest rahvusvahelistest praktikatest õppimiseks.

Rohkem infot haigekassa rollist leiab siit.

Ravijuhendid

Haigekassa on asutanud Ravijuhendite Nõukoja, mille eesmärk on patsientidele osutatavate tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks koostatakse kulutõhusad ja tõenduspõhised, kohalike oludega arvestavad Eesti ravijuhendid, mille väljatöötamise protsessi juhib Ravijuhendite Nõukoda.

Ravijuhend on dokument, mis annab tervishoiutöötajatelesoovitusi konkreetsete haigusseisundite käsitlemiseks Ravijuhendis antakse tõenduspõhiseid juhiseid haiguste diagnoosimise ja ravimise viiside kohta, samuti võib see sisaldada soovitusi haiguste ennetuseks.. Ravijuhendis toodud teave aitab meditsiinitöötajatel teha valikuid sekkumisviiside vahel, mis mõjutavad tervist, ravikvaliteeti ning tervishoiuressursside kasutamist. Ravijuhendi koostamise algatus võib tulla ükskõik milliselt asjakohaselt organisatsioonilt (nt erialaselts, patsientide rühm, õppeasutus jne).

Kõik nõukoja vastuvõetud ravijuhendid on kättesaadavad siit.

Ravijärjekorrad

Ravijärjekord on tervishoiuteenuse saamist ootavate inimeste nimekiri, mida peetakse tervishoiuteenuse osutaja registratuuris. Tervishoiuteenuse osutajate kohustused pakutava tervishoiuteenuse kättesaadavusele ja ravijärjekorra pidamisele on kehtestatud sotsiaalministri 21. augusti 2008. a määruses nr 46 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ravijärjekorra pidamise nõuded"
Selle kohaselt võib tervishoiuteenust osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning teenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud tähtajani ei põhjusta patsiendi terviseseisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi.

Haigekassa nõukogu on kehtestanud ravijärjekordade maksimummäärad. See tähendab aega, mille jooksul inimene peab kindlasti arsti vastuvõtule pääsema. Määrade kehtestamisel on lähtutud põhimõttest, et inimene peaks saama vajamineva tervishoiuteenuse sellise aja jooksul, mil tema tervislik seisund oluliselt ei halvene.

Rohkem infot ravijärjekordade kohta leiab siit.

Kui kaheldakse raviteenuse kvaliteedis, siis peaks pöörduma sotsiaalministeeriumi juures tegutseva nõuandva tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni poole. Tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjon on nõuandev komisjon, mille eesmärk on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Eesti Haigekassale ja tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine.

Komisjoni pädevuses on:

1) anda hinnang patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile;
2) teha ettepanekuid Terviseametile järelevalvemenetluse algatamiseks tervishoiuteenuse osutaja tegevuse üle;
3) teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutajale tervishoiutöötaja pädevuse hindamiseks ja täienduskoolitusele suunamiseks;
4) teha ettepanekuid tervishoiuteenuse osutajale töökorralduse muutmiseks;
5) teha ettepanekuid Terviseametile tervishoiuteenuse osutaja tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks;
6) teha ettepanekuid Terviseametile tervishoiuteenuse osutajale tegevusloa väljaandmisest keeldumiseks;
7) teha ettepanekuid Eesti Haigekassale tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud ravi rahastamise lepingute ülevaatamiseks.

Tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjonile tuleb esitada avaldus, kui on tekkinud kahtlus tervishoiuteenuse osutamise asjakohasuse, arsti otsuse, ravivea või teenuse ohutuse suhtes. Avaldus tuleb saata:

Tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjon, Sotsiaalministeerium, Gonsiori 29, 15027 Tallinn või e-postiga info [at] sm.ee (avaldus peab olema digiallkirjastatud).

Kirjalik avaldus peab olema selgelt ja arusaadavalt sõnastatud ning peab sisaldama:
1) patsiendi kontaktandmeid (nimi ja telefoninumber, e-posti aadress või postiaadress); 
2) kõnealuse tervishoiuteenuse osutaja andmeid (raviasutuse nimetus, arsti vm tervishoiutöötaja nimi ja tervishoiuteenuse osutamise koht);
3) patsiendi allkirjaga nõusolekut (kasutada patsiendi terviseandmeid, mis on tema avalduse asjaolude selgitamiseks vajalikud.

Kui komisjon on tuvastanud arstliku vea, teatab ta sellest vea teinud arstile ja raviasutusele ning vajadusel teeb erialaseltsile ettepaneku kontrollida eksinud meditsiinitöötaja pädevust. Komisjon võib oma otsuses teha ettepanekuid, anda nõu või soovitusi, kuid ei saa kohustada arsti või raviasutust kompenseerima patsiendile arstliku vea tagajärjel tekkinud kahju. Rahalise hüvituse saamiseks võib patsient pöörduda kohtusse.

 

Ravimiamet on valitsusasutus, mille ülesanne on kaitsta rahva tervist Eestis kasutatavate ravimite järelevalve kaudu. Ravimiamet osaleb ka loomade tervise kaitses, tehes järelevalvet veterinaarravimite üle. Ravimiamet on sotsiaalministeeriumi haldusalas.

Ravimiametil on mitmesugused järelevalvefunktsioonid. Amet hindab ravimite kvaliteeti, ohutust ja toimivust enne neile müügiloa andmist, kontrollib laboratoorselt ravimite kvaliteeti, teeb järelevalvet ravimite tootmise, sisseveo ja müügi erinevate etappide üle.
Ravimiamet otsustab kliiniliste ravimiuuringute lubatavuse üle, kontrollib ravimireklaami nõuetelevastavust, kogub ja analüüsib andmeid ravimite kasutamise mahu ja ohutuse kohta. Lisaks riiklikele funktsioonidele on Ravimiametil rahvusvahelised kohustused – esindada Eestit Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu ravimite järelevalvevõrgustikus, andes nõu ja infot normdokumentide ettevalmistamisel ning ravimiekspertiisides.