Ravikindlustuse blogi

Südamepuudulikkus – heaoluühiskonna haigus, millest päästab selle ennetamine

Südame pilt

Südamepuudulikkus tähendab seda, et süda ei suuda pumbata vereringesse sellist hulka verd, mida organismil vaja oleks. Kui verd ja selles sisalduvat hapnikku ei liigu kehas piisavalt, halveneb verevarustus kõigis elundites ja väheneb organismi koormustaluvus. Hinnanguliselt põeb kroonilist südamepuudulikkust nii USAs kui Euroopas 1–2% elanikest.

Südamepuudulikkus ei ole eraldiseisev haigus, vaid tekib mõne läbielatud terviseprobleemi tagajärjel. Seda põhjustavad näiteks diabeet, erinevad südamelihaste ja -klappide haigused, nagu reuma, aga ka südameinfarkt ja isheemiatõbi. Viimane tähendab, et südame veresooned on lupjumise tõttu kitsamad ning nad ei suuda tagada südame enda verevajadust, mistõttu on südamelihas nõrgenenud. Väga sage südamepuudulikkuse riskifaktor on kõrge vererõhk. Kõrgenenud vererõhk on enamlevinud südame- ja veresoonkonna haigus Eestis, ent sealjuures on kurb tõsisasi, et kolmandik inimestest isegi ei tea, et nende vererõhk on kõrge, kuna see ei anna endast esialgu märku. Sellest võivad anda märku peavalud, väsimus, tasakaaluhäired ja südamekloppimine.

Väga sage südamepuudulikkuse riskifaktor on kõrge vererõhk.

 

Südamepuudulikkus on üks väheseid haigusi, mille põdejate hulk tööstusriikides kasvab. Üks peamiseid põhjuseid selleks on elanikkonna üldine vananemine – keskmiselt on südamepuudulikkusega patsient 74-aastane ning vanurite osakaal suureneb nii Euroopas kui Ameerikas. Teiseks on kroonilise südamepuudulikkuse suurema sageduse põhjuseks paradoksaalselt meditsiini kiire areng – see on võimaldanud erinevate esmaste südamehaiguste (eelkõige südameinfarkti ja kõrgenenud vererõhu) parema ravi ja eluea pikenemise pärast ägedaid südameatakke. Et see on nn heaoluühiskonna haigus, siis ei ole seda võimalik välja ravida. Seda saab ravimite abil kontrolli all hoida, ent tegelikult on see lihtsate elustiilimuudatustega ennetatav.

Kuidas süda tervena hoida?

Kuigi risk kõrgvererõhktõve tekkimiseks suureneb vanusega (see esineb rohkem kui 60% Eesti eakatest) ning on tugeva perekondliku eelsoodumusega, aitab eluviiside muutmine seda maandada. Üks näitaja, mis annab märku kõrgenenud vererõhust, on vööümbermõõt. Tervisele ohtlikuks vööümbermõõduks peetakse meestel üle 102 cm ja naistel üle 88 cm. Seetõttu on oluline on saavutada ning säilitada tervislik kehakaal, mida saab teha toitumise korrigeerimise ja regulaarse liikumisega.

Korrapärane liikumine on oluline eelkõige istuva töö puhul, kuid on tervitatav igas vanuses inimeste puhul – ka neil, kellele on määratud tablettravi. Mõõdukas regulaarne aeroobne treening 5–7 korda nädalas kestusega 30–60 min langetab vererõhku, kuna treeningu mõjul veresooned laienevad. Treeningu võib jagada ka näiteks 10-minutilisteks perioodideks. Kokku on nädala jooksul soovitav liikuda vähemalt 150 minutit.

Liikumisel on eelistatud vastupidavustreening (kõndimine, ujumine, rattasõit, lauatennis, murdmaasuusatamine, orienteerumine, tantsimine). Proovida tasub erinevaid liikumisviise. Soovituslik on keskmise intensiivsusega treening – see tähendab, et treeningu jooksul tekkiv kiirem hingamine peab lubama treeningukaaslasega rääkida, kuid mitte laulda. Treeningutega alustades ei tasu kohe üle pingutada. Soovitatav on lisada koormust vähehaaval, vastavalt enesetundele ning jaksule.

Teine oluline faktor on mõistagi toitumine. Südamele ei mõju hästi naatriumi liigtarbimine. Inimese keha normaalseks toimimiseks vajalik soolakogus on 5 g (triiki teelusikatäis) päevas ja see sisaldab ligikaudu 2 g naatriumi. Pikaajalisel soola liigtarvitamisel koguneb veresoontesse rohkem vedelikku ja suureneb ringleva vere maht, mis omakorda tõstab vererõhku. Soola piiramine vähendab vedeliku kogunemist organismis, mis langetab südame ja neerude koormust ning aitab langetada vererõhku.

Soola tarvitamise piiramiseks on mitmeid võimalusi, mida saab igapäevaelus kasutada. Üks võimalus on valmistada toitu soolata. Kui tarvis, võib soola lisada valmis toidule alles pärast selle maitsmist, kuid mitte valmistamise käigus. Kui alguses tundubki söök maitsetu, harjub ajapikku maitsemeel vähema soolaga. Teiseks võiks toitude maitsestamiseks kasutada soola asemel ürte (till, petersell, basiilik, koriander jne) või vürtse (paprika, tšillipipar). Vältida võiks eeltöödeldud toiduainete (konservid, kaupluste valmistoidud, tööstuslikud salatikastmed, näksid ja krõpsud) kasutamist. Need sisaldavad sageli liiga palju soola – ühest suurest taldrikutäiest purgisupist võib saada päevase maksimaalselt lubatud soolakoguse. Ketšupi, sinepi, sojakastme või valmis salatikastmete rohkel kasutamisel võib ka lihtsast köögiviljasalatist saada soolarikas toit. Maitsva salatikastme saab teha sidrunimahla, õli või maitsestamata jogurtiga. Kui toidukord on olnud soolarikas, tuleks liigne sool tasakaalustada värskete köögi- või puuviljadega.

Ka alkoholi- ja tubakatoodete tarvitamine suurendab kehakaalu, mistõttu tuleks neist loobuda või nende tarvitamist vähendada. Suitsetaja risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse on 2–4 korda suurem kui mittesuitsetajal. Ka alkoholi tarbimine üle kahe ühiku päevas suurendab oluliselt südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Pärast suitsetamisest loobumist väheneb endise suitsetaja südameinfarkti saamise risk mittesuitsetaja tasemele umbes kahe aasta jooksul.

Südamepuudulikkuse ravi Eestis

2015. aastal avaldati Eesti Haigekassa ja Maailmapanga koostöös läbiviidud uuringu „Ravi terviklik käsitlus ja osapoolte koostöö Eesti tervishoiusüsteemis“ tulemused, milles seisis, et vaid 3% haiglast välja kirjutatud südamepuudulikkuse patsientidest said kaasa retsepti kõigile kolmele ravimile, mida selle haiguse puhul rahvusvaheliselt soovitatakse. Vähem kui 30% patsientidest sai retsepti mõnele neist ravimitest ja üle poole ei saanud ühtegi. See näitaja paranes vaid 3 kuu jooksul pärast haiglast väljakirjutamist väga vähe. Et süüvida lähemalt südamepuudulikkusega patsientide ravi seisukorda, korraldas Eesti Haigekassa koostöös Eesti Kardioloogia Seltsiga kliinilise auditi „Südamepuudulikkusega patsientide ravi kvaliteet“, mille raames analüüsiti 411 patsiendi haiguslugu.

Taoline audit on esimene omalaadne Eestis. Selle käigus kaardistati esmase südamepuudulikkusega patsientide diagnoosimise ja ravi erinevaid aspekte ravidokumentide (nii paberkandjal kui digilugude) alusel. Tulemustest selgus ootuspäraselt, et kõige sagedasem riskifaktor südamepuudulikkusega patsientidel oli kõrgvererõhktõbi, mis esines 64% patsientidest. Sealjuures on Eestis esmakordselt südamepuudulikkusega diagnoositud patsient sarnane ülejäänud Euroopa sama seisundiga patisentidega ehk keskmiselt üle 70-aastane.

Auditi tulemustest ilmnes, et parandamist vajab südamepuudulikkuse diagnoosimise seisukohalt peamise, ehhokardiograafilise uuringu (ehhoKG) tegemine. Selleks tuleb teha tervishoiukorralduslikke muudatusi ja tagada diagnostiline võimekus kõigis haiglates. Et esialgsest valimist jäeti välja 90 patsiendi haiguslood, mille sagedasimaks põhjuseks oli asjaolu, et patsiendil ei esinenud tegelikult südamepuudulikkust, viitab tõdemusele, et südamepuudulikkus on Eestis levinud kui nn vihmavarjudiagnoos, kuhu alla arvestatakse märkimisväärselt palju erinevaid patsiente. Igasugune ravi algab aga õigest diagnoosist. Seetõttu ilmestab auditi tulemusi vana tõsiasi, et kordamine on tarkuse ema.

Auditi meeskonna soovitustest jäi kõlama, et Eesti arstide seas tuleks viia läbi laiapõhjaline südamepuudulikkuse kui seisundi käsitluse koolitus. Lisaks tuleks teha kindlaks, et igal patsiendil on raviarst, kes ka pärast haiglast lahkumist tema ravi ja seisukorda jälgiks. Läbiviidud auditi raportiga saab tutvuda haigekassa kodulehel www.haigekassa.ee.