Kontrastsus:

TUGEV TAVALINE
Vali keel

Ravikindlustuse blogi

Kas tervisekeskus on betoon või inimesed?

meeskond

Eesti eri paigus valmivad tervisekeskused on suur samm selles suunas, et arstiabi kättesaadavust parandada ning luua nii tohtreid kui ka patsiente rõõmustavad kaasaegsed tingimused. Kuigi keskuste käivitamine võtab aega ning on ka tagasilööke, siis esimesed toimivad näited on juba olemas. Neis töötavad perearstid leiavad, et just noorte arstide kaasamiseks on perearstikeskuse formaat, kus töötab mitu arsti ning olemas piisav hulk tugipersonali, motiveerivam. Ka patsientide jaoks on mugavamad uued ruumid, kus lisaks perearstile töötavad ka teised tervishoiuteenuste pakkujad.

Nii nagu paljud perearstid, alustas ka tänane Laagri Perearstikeskuse juhataja ja perearst Triinu-Mari Ots ligi kakskümmend aastat tagasi noore arstina üksikpraksises. „Töötasin Läänemaal, Lihulas ja Virtsus kokku seitse aastat. Noore arstina oled uhke ja tahad palju jõuda – käid öösel haavu õmblemas, kuulad inimese mure ära ka poes, vorstisabas seistes. Upud igapäevatöösse ja praksise korraldamine  jääb tahaplaanile,“ meenutas Ots toonast. Tegelikkuses ei ole selline olukord jätkusuutlik ja viib suure tõenäosusega arsti läbipõlemiseni.

Toimiv tervisekeskus sünnib koostöös arstiga

„Kui rääkida tervisekeskusest, siis on kaks erinevat ning sageli suurt segadust tekitavat mõistet ja määratlust: tervisekeskus kui maja ning tervisekeskus kui haigekassa lepingupartner. Eurorahade eest ehitatud uhke ja kõikidele nõuetele vastav maja ei tähenda automaatselt tervisekeskuse lepingut haigekassaga, samamoodi kui tervisekeskuse leping ei pea käima koos vaid uue, eurorahade eest ehitatud majaga,“ ütles Laagri Perearstikeskuse juht. Tema sõnul on sisu alati olulisem kui väline, nii ka tervisekeskuse puhul. Samas näeb ta oma kogemusest, et toimivat sisu on palju lihtsam luua, kui maja on mugav ja funktsionaalne.

Ots ütleb oma kogemuse põhjal, et hästitoimiva ja sobiva keskuse rajamine algab juba selle planeerimisest. „Perearst, kes on keskuse ankurrentnik, peaks saama kaasa rääkida ka ehitusprotsessis,“ sõnab Ots.

Iga perearst peab täna teenindama vähemalt 1600 inimest. Ots peab optimaalseks ühes keskuses alustada 2-3 nimistuga. Väikseim Terviseameti poolt seni heaks kiidetud nimistu piirsuurus on 1600 inimest. Tegelikkuses lubaks seadus vahemikku 1200-2000. „Arstid loobuvad täiendavatest nimistutest, sest see muudab töö korraldamise seadust järgides pea võimatuks. Arstina tahan pakkuda patsientidele parimat teenust, tööandjana pean tagama, et järgiksin töö- ja puhkeaja seadust,“ ütleb ta selgituseks, miks ei toeta arstid ülisuurte nimistute loomist. „Kui on näha, et on hästi toimiv perearstikeskus, siis võiks olla Terviseamet ka selle suuruse osas olla paindlik ning lubada ka väiksemaid nimistuid või neid  poolitada,“ sõnas ta. 

„Majaomaniku jaoks võib olla hoone rajamine äriprojekt. Paraku on nii, et kui rendihinnad on ebamõistlikult kõrged ja omanik seab tingimusi, mis arstile vastuvõetavad ei ole, võibki jääda ankurrentnik tulemata ning eurorahad tuleb tagasi maksta,“ selgitas ta.

Tervisekeskuste planeerimisel ja rajamisel ei saa hoone omanik tingimusi ette kirjutada. „Hästi oluline on arste kaasata, sest betoon ei ole see, mis teeb ühe maja tervisekeskuseks vaid ikka inimesed, kes seal töötavad. Sisu on määrav, mitte kest,“ võttis Ots kokku.

Koostegemine annab eelise

Triinu-Mari Otsa soovitus koos töötamise ladusamaks muutmiseks on ühe äriühingu loomine. Samas on ka võimalik, et on üks keskus, kus töötavad mitu arsti, kes on igaüks eraldi ettevõtjad. „Lõpuks on kõik inimlikul tasandil kokkuleppimise küsimus. Kui on aga üks, tugevam äriühing, on võimalik maksta ka meeskonnale motiveerivamat palka ning langeb ära mure asendustega,“ tõi  Ots mõned näited. „Ka on ühel arstil pea võimatu palgata lisaks õele suuremat tugipersonali, rääkimata füsioterapeudist või ämmaemandast, kes tegelikult peaksid kuuluma tervisekeskuse meeskonda.“

Järveotsa Perearstikeskuse juhataja ja perearst Diana Ingerainen  töötab koos seitsme perearstiga. Lisaks neile on keskuses ametis õendusjuht, ämmaemand, lastearst, füsioterapeut ning 19 pereõde, kes on kõik koondunud ka ühte äriühingusse. „Oluline on töötada selle nimel, et tervishoiusüsteem liiguks patsiendikesksuse poole ja ümber patsiendi tekiks koostöövõrgustik,“ ütleb Ingerainen. Tema sõnul peab inimest vaatama kui tervikut, mitte jooksutama teda asjatult ühest kohast teise.

Ingeraineni sõnul on oluline ühendada peremeditsiin sotsiaalhoolekandega, sest sotsiaalne tugisüsteem on äärmiselt oluline. Järveotsa Perearstikeskuses on patsientidel näiteks võimalus suhelda telefoni või e-kirja teel kõnekeskuse kaudu kõrgharidusega pereõdedega. „Pereõde selekteerib kirjad ja vastavalt kompetentsile vastab kas ise või suunab nõustamise arstile. Meil on loodud ka turvaline e-perearstikeskuse keskkond, mis samuti lihtsustab patsientide teenindamist,“ ütles ta.

Nutikad tehnilised lahendused ei ole odavad ning neid, nagu ka mitmekülgsete oskuste ja teadmistega tugipersonali on üksikpraksises töötaval arstil keeruline tagada. Tervisekeskusse koondumisel on mitmel arstil koos enam ressurssi, et selliseid investeeringuid teha.

Põhjuseid, miks sugugi kõik perearstid ei ole varmad keskustesse kolima, on mitmeid. „On arusaadav, et vanemad arstid, kes on harjunud lootma vaid iseendale, ei torma uue süsteemiga kaasa ning eelistavad jätkata pigem üksikpraksises. Mõni inimene kohaneb uue olukorraga kiiremini, teise jaoks on vaja rohkem aega, et enda jaoks kindlus või hüved üles leida,“ ütles Ingerainen. Tema sõnul on uued ruumid, aga ka majanduslikult parem toimetulek koos tegutsedes siiski olulised motivaatorid.
Äsja avatud Rakvere  tervisekeskuses töötab kümme perearsti. Neist neli moodustavad ühise äriühingu ja kuus jätkavad eraldi äriühingutena. Just viimased on need, kes koos oma meeskonnaga on vedanud sealset tervisekeskuse projekti – alates haigekassalt esmatasandi tervisekeskuse rajamiseks rahastuse taotlemisest kuni teenuste planeerimise ja keskuse käivitamiseni koostöös kohaliku omavalitsusega.

Oma praksisega jätkab keskuses tööd ka Lääne-Virumaa pikaaegne perearst Kersti Veidrik. „Rakvere linnavalitsuse poole pöördumisest ja tervisekeskuse ehitamise otsuse tegemisest on möödas neli aastat ja me oleme teinud kuuekesi koos linnavalitsusega  palju ühist tööd. See on meid lähendanud ja loodame väga, et meie omavaheline koostöö sujub nii, et oleme võimelised asendusteks, ühisteks aruteludeks ja arenguks,“ ütles Veidrik. Tervisekeskuse pidulik  avamine oli 1. novembril, kolimiseks jäi paar päeva, seega oli oktoobri lõpp väga kiire. Veidriku sõnul otsustati taotleda esmatasandi tervisekeskuse lepingut seetõttu, et ühiselt on võimalik lisada täiendavaid teenuseid – koduõe, ämmaemanda ja füsioterapeudi olemasolu, mis on väga olulised edasiseks esmatasandi arenguks ja laienemiseks. „Tänaseks on meil kõik lisateenuste lepingud juba olemas. Aeg annab selgust, kas selline kooslus toimib piisavalt hästi,“ nentis ta. 


Tugisüsteem tagab tervisekeskuse ladusa töö

Edukate perearstikeskuste töökorraldus on täna juba selline, kus õed ja arstid on oma rollid selgeks rääkinud ning töötavad efektiivselt nii iseseisvalt kui ka koostöös.

Paljude perearstikeskuste töökorraldus tagab patsiendi esmase kohtumise just pereõega. Helistades või sisenedes perearstikeskusesse, on just pereõde see, kes patsienti tervitab, kuulab tema mure ära ning hindab, kes tulenevalt terviseseisundist või pöördumise põhjusest on patsiendi jaoks kõige õigem tervishoiutöötaja. Lisaks teeb pereõde koostööd nii piirkonna koduõega kui ka vajadusel oma nimistu patsiendi kooliõega.

Laagri Perearstikeskuses on nii õed kui ka füsioterapeut ja ämmaemand üldrotatsioonis. See tähendab, et nelja nimistuga töötavad kuus arsti saavad nende tuge kasutada vastavalt vajadusele. Patsientide kiiremaks ja mugavamaks teenindamiseks on samuti loodud eraldi kõnekeskus, kus on korraga tööl kuni kolm inimest. Tänu sellele on ooteaeg lühem ning saabuvaid patsiente tervitav töötaja ei pea jagama oma tähelepanu telefonikõne ja tulija vahel. „Nii patsientide kui ka töötajate jaoks on loodud mugavad ja funktsionaalsed ruumid. Alates esimesest sisenemisest saab inimene teha valiku, kas suhelda teenindajaga või oma kohalejõudmisest ID kaarti kasutades märku anda ning leida üles õige kabinett. Samamoodi kasutavad tervisekeskuses töötavad arstid ja tugipersonal nutikaid suhtluslahendusi, mis omakorda lihtsustavad tööd,“ ütles Triinu-Mari Ots Laagri Perearstikeskusest.

SA Põltsamaa Tervis juht Merle Mölderi sõnul on nende keskuses küll veel kasvuraskusi, aga ka neist saadakse jagu. „Meie keskuses töötab viis perearsti, kelle haldusteemasid aitab lahendada üks selleks spetsiaalselt palgatud inimene. Kuigi esmalt oli keskusse plaanitud kuus nimistut, siis Terviseameti otsusega on neid järel vaid viis, ning ka see asi tuleb eurorahade kasutamise valguses lahendada,“ sõnas ta. Mölder loodab siiski, et rahastaja mõistab olukorda ning liigitab selle eriliseks ja trahvi ei tee.

Keskus võimaldab keskenduda enam patsiendile

Keskus peab olema optimaalse suurusega nagu ka ühe arsti teenindatav nimistu, leiavad arstid. „Keskust me oluliselt suuremaks kasvatada siiski ei soovi. Meie eesmärk ei ole ajada nimistut suureks, vaid teha oma tööd kvaliteetselt,“ ütles Ots.  Tema sõnul ongi nimistu optimaalne suurus 1600 inimest. Samas kui kehtiv kord lubab vahemikku 1200-2000, siis nimistu suureks ajamine ei ole tohtri sõnul hea lahendus.

„Kollektiivi ja tervisekeskuse toetav „õlg“ on tohutult oluline, ütleb ta. Leiame oma meeskonnaga iga päev vähemalt pool tunnikest, et koos süüa ja vabas vormis juttu ajada. See on väga vajalik, et pinged ei kuhjuks ning inimesed jaksaksid teha säravate silmadega oma tööd,“ ütleb perearst. Inimesi saab aidata, kui oma elu on korras, ise oled rahul. Kui on äge keskkond nii meeskonna kui ka maja mõttes, on ka töö mõnus ja inimesed tulevad hea meelega. Kord nädalas tehakse keskuse meeskonnale nö sisekoolitusi, kus oma tööst räägivad nii oma meeskonna liikmed kui ka eksperdid väljapoolt.

Arsti töö kõrvalt ka administreerimisega tegelemiseks kulub Otsal nädalast terve üks päev. Ja seda olukorras, kus on olemas ka büroojuht, kes tegeleb jooksvate küsimustega nagu töögraafikud, ruumide seisukord ja vajalike materjalide tellimine.

„Selleks, et teenuste tase oleks stabiilne ning käiks ajaga kaasa, on meil üks noor arst vastutav eraldi ka kvaliteedi eest ehk neid rolle, mida muidu peaks põhitöö kõrval täitma üksi töötav perearst, on meeletult palju,“ võttis Ots teema kokku.


Kuidas saada juurde noori perearste?

Otsa sõnul valivad perearsti suuna tegelikult kõige säravamad pead, sest selles rollis on võimalik teha mitmekülgset tööd, mis on noorte jaoks eriti paeluv. Tema hinnangul on noorte tööle saamisel võtmeks just paindlikkus. „Meil on väga vaja noori arste, aga peame olema valmis selleks, et nad soovivad end täiendada, jääda lapsega koju. Kui keskuses töötab mitu arsti, saab töö vajalikuks ajaks ringi korraldada,“ sõnas Ots.

Kui haiglas on tugev hierarhia, siis nende keskuses on rollid võrdsed, mis on samuti noore arsti või tubli õe jaoks oluline. Ka saab arst tervisekeskuse siseselt võimaluse tegeleda sellega, mis teda huvitab, sest spektreid on palju alates kirurgiast lõpetades lastearsti tööga. Sellist spetsialiseerumise võimalust väikeses üksispraksises ei ole.

Palju räägitakse sellest, et perearste on puudu ning noored ei kiirusta penisonile jäävate arstide nimistuid üle võtma. „Noorte arstide ja õdede jaoks on keskuses töötamine juba kooliajal justkui inkubatsiooniprojekt. Kui on hea resident, siis tuleb hakata kohe ehitama seda silda ning luua kontakt, mis ideaalis päädib noore arsti tööleasumisega samasse peale kooli lõpetamist. Me oleme väike seltskond, kõik tunnevad kõiki ehk tegevperearstid võiks teha tihedamat tööd ka residentidega,“ leidis perearst Ots.

Täiendavate teenuste osas toob ta välja selle, et kui koduõenduse teenust nad juba pakuvad ehk  neil on olemas spetsialist, kes kes teeb igapäevaselt keskuses õetööd ja vastavalt vajadusel koduõendusvisiite, siis hädasti oleks vaja ka kliinilist psühholoogi, kelle roll on hetkel lahendatud samuti õe abil.

„Kindlasti saab ka maailm paremaks muutuda, küllap on palju, mida saaks seadusandlikult või tervishoiukorralduslikult veel paremaks muuta, kuid väga palju on meie endi käes. Ning tervisekeskustest visiooni luues tasub unistada suurelt – unistustel on kombeks täituda,“ julgustas Ots teisi perearste.