Ravikindlustuse blogi

Eret Jaanson: Perearsti roll ühiskonnas on olla tervise teejuhiks

eret

Eret Jaanson on Linnamõisa Perearstikeskuse perearst, kelle nimistus on umbes 1800 inimest. Oma laialdase kogemuse põhjal võib dr Jaanson kindlalt väita, et perearst ei ole patsientide jaoks enam pelgalt ravija ning tervisemurede lahendaja, vaid laiemalt tervise teejuht ja ka probleemide ennetaja.

„Perearst ja –õde on meeskond ning esmatasand on Eesti tervishoiusüsteemi vundament. Eriarst peab seevastu teadma kõike oma eriala piires ja seda väga täpselt. Tema vaatab terviseküsimusi n-ö lukuaugust ja jälgib pisemaidki nüansse, samas kui esmatasand vaatab laiemat pilti ja paneb pusletükid omavahel kokku.“ Seega lasub esmatasandi meeskonnal suur vastutus ühiskonna üldise heaolu ees. Miks siis kostub tihti nurinat, et inimesed ei saa perearstilt soovitud abi?

„Perearsti ülesanne on eelkõige mõista, mis on patsiendi vajadused ning millist abi ta ootab,“ selgitab dr Jaanson „ja alles seejärel ta vajadusel meditsiinisüsteemi suunata. Perearst on süsteemis patsiendiga kahekesi ning koos leitakse sobiv lahendus iga patsiendi konkreetsele tervisemurele. Sellesse panustavad nii arst kui patisent.“

Lisaks on inimeste ootused erinevad. „Ka arst on inimene ja ei suuda alati ära arvata, millise ootusega patsient on vastuvõtule tulnud. Kui inimene tuleb arsti juurde ootusega saada ravimeid, siis neid mitte saades ta ilmselt pettub. Ootuste erinevuse tõttu tekivadki konfliktid ja tuntakse, et ei saada arstilt soovitud abi.“

Paranemisse peab panustama ka inimene ise

Perearsti roll on ajas palju muutunud. See võib samuti patsientides segadust tekitada. Nüüd on perearsti ülesanne rohkem tervishoiu korraldamine – perearst sõlmib ise kokkuleppeid eriarstidega, kes on pigem tervishoiuteenuste osutajad. „Perearst tegeleb tänaseks paljuga, mis oli varasemalt eriarsti kanda või patsiendi enda teha. Näiteks aitab perearst või –õde kõrvade loputamise ja muude raviprotseduuridega, millega patsiendid varasemalt eriarsti poole pidid pöörduma.“

Dr Jaanson selgitab, et perearsti eelis eriarsti ees on see, et ta tunneb oma perekondi. „Ma saan aru, kas inimene on stressis töö pärast või on ta tõepoolest lihtsalt külmetunud. Laste käitumisest on hästi näha ka see, kui perekonnas on sisemised probleemid. Selliseid kõrvalmõjusid arvesse võttes saan patsientidele ka tervisenõu anda.“ Siin saab aga patsient ise ka kaasa töötada. „Individuaalne toimetulekustrateegia ja kohanemisvõime uute olukordadega aitavad ja füüsilisele tervisele palju kaasa.“

Ei tasu muretseda, et perearst ei ole piisavalt pädev või ei oska ravida ning pahandada, et ta ei anna saatekirja eriarsti juurde. Perearstide pädevuse kontrollimiseks on Eestis sätestatud re-sertifitseerimissüsteem. „See tähendab, et iga viie aasta järel peavad arstid esitama tööanalüüsi ning kaardistama oma nõrgad kohad, millega edaspidi rohkem tegeletakse. Lisaks igal aastal on ette nähtud teatud hulk koolitusi.“ Perearstidele on nende töös abiks ka haigekassa kvaliteedinõuetele vastavalt koostatud ravijuhendid, mis annavad ülevaate konkreetsest haigusest ning suunised tervisemure lahendamiseks.

Maailmas peab olema hea elada

Doktori sõnul on elada tegelikult imelihtne. „Inimesed peavad ka puhkama, sööma ja liikuma. Üldjuhul on nad siis ka õnnelikud. Paraku on inimestel kiusatused ja on mõistetav, et kui peame neist loobuma, asendame me need teiste asjadega. Seda ei olegi mõistlik keelata. Maailmas peab olema hea elada. Võtmetähtsusega on aga, et patsient mõistaks, mis temaga juhtub, kui ta arsti ettekirjutusi ei järgi. Arst ei saa patsiendi elu elada ja teda millekski sundida. Sellepärast peab inimesel endal olema motivatsiooni oma tervist hoida ja kroonilise haiguse puhul järjepidevalt ravimeid võtta. See on kõige vähim, mida igaüks ise oma tervise jaoks teha saab. Paranemisse peab panustama ka inimene ise.“

Dr Jaanson lisab, et õnneks ei ole olukord sugugi halb. Inimeste teadlikkus terviseriskidest ja haiguste ennetamisest on palju tõusnud. „Teatakse naiste sõeluuringutest ja koolinoored teavad suitsetamisega kaasnevast. Inimesed on hakanud ise mõtlema ja neil on varasemast palju rohkem võimalusi oma teadmisi täiendada.“

Isediagnoosimine pole kahandanud perearsti tähtsust

Tihti tulevad arsti vastuvõtule inimesed, kes on endale juba sümptomeid Google’ist vaadates diagnoosi ära pannud ja ravigi välja mõelnud. Mida jääb sellises olukorras teha arstil?

„Ega väga muud ei saagi teha kui nõustuda. See on ju patsiendi ootus,“ naerab dr Jaanson. Ta selgitab, et üldiselt on meie ühiskond pigem uuringu- ja tabletiusku. Teine äärmus on, et ollakse looduslähedase eluviisi järgijad ning ei soovita üldse ravimeid võtta. Ükski äärmus pole aga mõistlik. „Selleks, et elada looduslähedaselt, tuleks elada looduses. Paraku enamus meist ei ela sellises keskkonnas.“

Arst leiab, et on isediagnoosimise tõttu patsientidelt tegelikult palju õppinud ega leia, et see oleks kuidagi vähendanud tema rolli või arstiabi vajadust patsientide jaoks. „Loetakse küll palju, kuid oma keha tihti ei kuulata. Iga arstitudeng on õpingute ajal kõik haigused läbi põdenud, mille kohta ta õpib. Nimelt, me leiame endalt alati need haigused, mille sümptomeid me loeme. Hirmul on ju suured silmad.“ Õnneks ongi perearsti ülesanne patsiendid ära kuulata ja mõista, mis tema mure taga on. „Vahel ei olegi kehalist viga ja on vaja aidata hoopis vaimu. Kuulates patsiendi muret ja küsides tema hiljutise elustiili kohta saab selgeks, kas on vaja teha aju-uuring või muuta hoopis harjumusi.“