Info viljatuse ja kehavälise viljastamise kohta

Kas lastetus on paratamatus?

Viljatus on laialt levinud meditsiiniline probleem, millega võib kokku puutuda kuni 15% paaridest. Seega võib Eestis täna olla ligikaudu 20 000 viljatut paari. Negatiivse iibe tõttu on lastetuse ravi Eestis tõusnud viimasel ajal tähtsale kohale. Viljatuse põhjuse teadasaamiseks peavad arstid tegema eelnevalt hulgaliselt uuringuid ja protseduure.

Viljatuse enamlevinud põhjused:

• Naistel munarakkude küpsemise ja vabanemise häired, munajuhade või emaka limaskesta kahjustused.
• Meestel seemnerakkude arvu ja kvaliteedi muutused.

Läbimurre – kehaväline viljastamine (IVF)

Suure läbimurde viljatuse ravis tõi kaasa kehaväline viljastamine ja 1978. aastal Suurbritannias sündinud esimene katseklaasilaps. Kehaväline viljastamine (IVF) võimaldab edukalt ravida nii naisest kui ka mehest tingitud lastetust. Täna tehakse Euroopas 230 000 kehavälise viljastamise protseduuri aastas ja 1–3% vastsündinutest on n-ö katseklaasilapsed. Kõige enam viiakse kehavälise viljastamise protseduure läbi Põhjamaades (Taanis, Islandil ja Soomes), kus 1 miljoni elaniku kohta tuleb 1500 IVF-protseduuri aastas.

Eestis on kehaväline viljastamine olnud lastetuse ravis kasutusel 10 aastat. Meie kehavälise viljastamisega tegelevates kliinikutes viiakse aastas läbi 450 protseduuri, mis on 1 miljoni elaniku kohta 350 IVF-protseduuri. Eestis sünnib ligikaudu 100 IVF-last aastas. See on 0,8% kõigist vastsündinutest.

Embrüo siirdamine ja kehaväline viljastamine

IVF-protseduuril viljastatakse munarakud seemnerakkudega katseklaasis, ehk in vitro
tingimustes ja viljastatud munarakud arenevad inkubaatoris 1–5 päeva. Emakasse siirdamiseks valitakse 1–2 embrüot. Siirdamisest üle jäänud embrüod külmutatakse ning siiratakse emakasse IVF-protseduuri ebaõnnestumisel.

Kehavälise viljastamise protseduur koosneb kolmest etapist ja kestab 30–50 päeva.

I Ettevalmistav ravietapp (munasarjade hormonaalne stimulatsioon). Selle etapi eesmärk on stimuleerida paljude munarakkude üheaegset arengut. Tänapäeval kasutatakse munarakkude arengu stimuleerimisel gonadotropiini vabastava hormooni (GnRH) analooge või antagoniste koos menopausaalsete või rekombinantsete gonadotropiinidega (FSH ja LH). Munarakkude lõplik küpsemine toimub tänu kooriongonadotropiinile (hCG).

II Munasarjade punktsioon ja munarakkude viljastamine. Munasarjade punktsioonil eraldatakse ultraheli kontrolli all nõela abil folliiklitest munarakud. Seemnevedelik valmistatakse ette “sperma pesemise” teel, mille käigus eraldatakse kõige viljastamisvõimelisemad seemnerakud. Munarakkude viljastamisel segatakse sugurakud katseklaasis ja viljastumist kontrollitakse 16–18 tunni möödudes. Mehepoolse viljatuse korral (seemnerakke on vähe või on häiritud nende liikuvus või väliskuju) saab seemneraku süstida otse munaraku tsütoplasmasse.

III Embrüote kasvatamine ja siirdamine. Viljastunud munarakke kasvatatakse inkubaatoris maksimaalselt 5 päeva. Seejärel valitakse emakasse siirdamiseks 1–2 embrüot. Tavapäraselt siirdatakse embrüod 2. või 3. päeval pärast munarakkude viljastamist. Embrüote mikroskoopiline kontrollimine on kõige lihtsam, ohutum ja odavam võimalus embrüote arenemisvõime hindamisel. Embrüote siirdamise järgselt alustab naine rasedust säilitavat ravi, mis vältab 8. rasedusnädalani. Järgnevalt viiakse läbi rasedustest ja ultraheli uuring. Ultraheliga saab rasedust näha 28. siirdamisjärgsel päeval, kui lootemuna läbimõõt on ~1 cm ja võib jälgida loote südametegevust.

IVF-protseduuris saadakse kuni paarkümmend embrüot. Emakasse siiratakse 1–2 embrüot. Siirdamisest üle jäänud embrüod külmutatakse ja säilitatakse vedelas lämmastikus temperatuuril –196°C. IVF-protseduuri ebaõnnestumise järel saab mõnel järgmisel menstruatsioonitsüklil emakasse siirata sulatatud embrüoid.

Kehavälise viljastamise tulemuslikkus

Kehavälise viljastamise tulemuslikkust mõjutab mitu tegurit:

• siiratud embrüote kvaliteet,
• viljatust põhjustavad faktorid,
• naise vanus ja kaasnevad haigused.

Lisaks omab suurt tähtsust kliiniku tehniline varustatus, kasutatavad ravimid ja spetsialistide kogemus.

Euroopas tehtud statistika järgi rasestub ligi 30% naistest, kes on läbinud IVF-protseduuri. Enim mõjutab IVF-protseduuri järgset rasestumist aga naise vanus. Kõige suurem tõenäosus – kuni 40% – on alla 30-aastastel naistel. Vanuse suurenedes vähenevad naise võimalused IVF-protseduuri õnnestumiseks oluliselt – ainult iga kümnes naine rasestub pärast embrüo siirdamist.

Protseduuri ebaõnnestumise kartuses siiratakse emakasse tavaliselt rohkem kui üks embrüo. Kahe embrüo siirdamine võib viia mitmikraseduse tekkimiseni. Kõigist IVF-protseduuri järgselt tekkinud rasedustest on mitmikrasedusi peaaegu 1/3. Mitmikraseduste kõrge sagedus on lastetuse ravi üks tõsisemaid probleeme, mis põhjustab katseklaasilaste sünnieelseid ja vastsündinu ea probleeme.

Lastetuse ravi suhteliselt kõrget hinda aitab alandada protseduur, mille käigus emakasse siirdatakse külmutatud ja sulatatud embrüoid. Külmutatud embrüote siirdamise järel rasestub peaaegu 20% naistest. Kuivõrd embrüote külmutamine ja külmutatud embrüote siirdamine ei põhjusta vastsündinutele terviseprobleeme, on see meetod maailmas laialt levinud ja omandanud kindla koha lastetuse ravis.