Soovitused lapsevanematele traumade ennetamiseks

Lastel ja noortel on kasvueas soov avastada ja kogeda kõike uut. Täiskasvanud saavad oma teadmiste ning oskustega olla lastele ja noortele abiks ja aidata tagada lapse turvalisust osutatud tähelepanu ja antud oskusteabe kaudu. Koolilapsed ja noored on iseseisvad, ent seda suurem on vanemate roll, suunates neid tegema õigeid otsuseid.

1. Vanema roll on olla eeskujuks. Lapsed jäljendavad oma vanemate käitumist. Seega kui lapsevanem ületab ülekäigurada rohelise tulega ning kasutab turvavööd, suurendab see tõenäosust, et laps käitub vanematest eemal olles samamoodi.
2. Vanemate ülesanne on ka tuletada suurematele lastele meelde ohutusnõudeid turvaliseks käitumiseks nagu sõidutee ohutu ületamine, turvavööde kinnitamine, kiivri kandmine rattaga sõites, tule või kuuma toiduga ümberkäimine. Perekondlikud ühised ettevõtmised ja ühine sportimine võimaldab jälgida last keskkonnas, kus ta hakkab edaspidi iseseisvalt liikuma.
3. Turvalisuse huvides on kesksel kohal lapse ja täiskasvanu suhtlemine sobivast ja mittesobivast käitumisest. Tähtis on, et vanemad on lastega läbi arutanud ja kokku leppinud lubatud/mittelubatud käitumise, st kehtestanud pere „turvareeglid”.
4. Vanemad peaksid tundma lapse sõpru ja harjumusi ning märkama muutusi, mis võivad olla mingi probleemi tunnuseks. Kodus peaks valitsema positiivne ja sõbralik õhkkond, mis loob võimaluse rääkida ka rasketest või ebameeldivatest asjadest.
5. Iga laps vajab tähelepanu ning kui ta seda kodust ei saa, siis otsib ta seda väljastpoolt kodu. Noored hindavad kõrgelt iseseisvust ja sõpruskonda. Lapsevanem peaks olema teadlik, kus tema laps on ning juhtima tähelepanu ohtlikele tegevustele, mis on keelatud ka siis, kui sõbrad seda teevad (vettehüpped tundmatus kohas, mootorsõidukid, ilutulestikuga ümberkäimine jne).
6. Iga täiskasvanu, laps ja noor peaks teadma esmaseid hädaabinumbreid, samuti teadma, kuidas ja kuhu õnnetuse korral helistada ning valdama esmaseid teadmisi ja võtteid esmaabis.
7. Kui lapsega on juhtunud õnnetus, siis ei ole kõige õigem kohe lugeda moraali või pahandada. Ka laps on õnnetu ja tal on raske. Ta vajab vanemate hoolt ja toetust. Hiljem saab sobiva võimaluse korral ühiselt lapsega analüüsida, miks õnnetus juhtus ja kuidas sellest õppida, et edaspidi taolisi olukordi ei tekiks.

Lapse viga saamine, äärmistel juhtudel surm on lapsevanemale kõige suurem “karistus” selle eest, et ei ole osatud üks samm ette näha, õpetada last ohutult ja turvaliselt käituma, kehtestada kahepoolselt reeglid ja kokkulepped, mis viiks vigastuse tekke eelduse (riskiva käitumise) miinimumini.

MÕTLE JÄRELE!

• Kas annate oma käitumisega lapsele eeskuju?
• Kas olete jälginud oma lapsega kokku lepitud ohutusnõuete täitmist ning tuletanud neid jätkuvalt meelde?
• Kas olete oma lapsega kokku leppinud lubatud ja mittelubatud käitumise nii kodus kui väljaspool kodu?
• Kas olete hankinud vajalikud turvavahendid?
• Kas olete veendunud, et teie last ümbritseb turvaline keskkond?
• Kas lapsevanemana teate esmaabi põhireegleid?
• Kas olete selgitanud lapsele tegutsemist hädaolukorras? Kas laps teab, kuhu õnnetuse korral helistada ja kuidas toimida?